• kodu
• toidutare
• L&H

Kui ei jaksa olla alati optimistlik ja uskuda teadmatut? Kui ei jaksa olla alati positiivne ja kõhklematult teada imelist tulevikku?

Ma olin täna kaugel positiivsest hoiakust, optimismist ja lootusest.

Oleme ostnud elu kallima loterii ning ootame oma saatust. Ja nn. päevade valud tähendavad minu jaoks vaid üht – kaotust!

Homme on aga uus päev.

Saatke mulle jõudu mõelda positiivselt, oskust olla murevaba! Aga kõige rohkem võimet mitte mõelda ajas ette sinna kus me veel ei ole.

Esimene eufooria on möödas ning voodis lamamisel on omad head ja vead. Ühelt poolt on tore, et olen saanud lebotada, tunda saanud teie kõigi hoolitusust ja abi. Aga teisalt – voodi teeb haigeks. Nii selja kui hinge.

Issand, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa.
Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan.
Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.

The Embryo.

When the time comes for the embryo to receive the spirit of life,
At that time the sun starts to help.
This embryo is brought into movement, for a sun
quickens it with spirit.
From the other stars this embryo received only an
impression,
until the sun shone upon it.
How did it become connected with the shining sun
in the womb?
By ways hidden from our senses:
the way whereby gold is nourished,
the way common stone becomes a garnet and the
ruby red,
the way fruit is ripened,
and the way courage comes to one distraught with fear.

Mul oli suurepärane päev. Kuigi ma hommikul siin natuke ärevusest tujutsesin, aga jälle oli see Harry, kes mu sellest väikesest kriisist päästis. Eks mul oli väike ärevus sees, et kuidas need kuus selli on edasi arenenud ja mitu siirdada jne. Tähtsad asjad ajavad ärevaks ju!

Jõudsime kohale varakult. Mingi hetk pidin võtma valium’i ja ibuprofin’i ning siis asusime arsti ootama.  Punktsiooni ja siirdamise keskus asub kliinikust umbes 5 min kaugusel ja arstil olid hommikul vastuvõtu ajad. Harry pidi koguaeg kella vaatama, sest temal oli just eile vaja tööl olla ning varastas kõvasti aega. Meil oli aga päris lõbus seal, sest õde veetis enamuse ajast meie ruumis ning oli üsna jutukas. Natalia, venelanna Vladivostokist. Ma sain Lermotovi talle lugeda ning natuke vene keelt praktiseerida. Igatahes sellest igavast ootamisest sai tore ja lõbus aeg. Harry juba hakkas mitmendat korda minema, aga nii registratuurineiu ja ruumiõde jooksid kohe helistama, et kas doktor on lahkunud.

Suur seiklus oli ka veel põiega. Nimelt, mina ei tea mis põhjusel, peab siirdamisel põis täis olema. Mõni arst nõuab täitsa täis ja kuulen nende naiste õuduslugusid… Õnneks minu arst nõuab vaid pooltäis põit. Aga mina olen ju täielik põiehädaline. Kui minul põis täis, siis mina minema pean. Õde kontrollis ultraheliga mu põit ning ma pidin surema vallu, kui ta kõhule selle ultraheli värgindusega vajutas. Sain loa põit natuke tühjendada. Nii jooksin ja tirtsutasin oma 4 korda. Ja lõpuks oli paras. Oli paras nii protseduuriks, kui ka minule, et seal laual pikemat aega lamada.

Milline tore hetk oli kui doktor saabus. Lagedale toodi pildid meie kuuest embröost ning tehti kiire hindamine. Kõik olid 8-rakulised ning said kõrgeima hinde. Peale väikest arutlust jätsime siirdatavate embröote arvu arsti otsustada Tal nii palju kogemust, et küll ta teab. Tema otsustas, et 4 oleks meie parim shanss.

Nüüd aga tuleb tore osa. Nimelt, kuidas see embröote siirdamine siis käis. See on tegelikult nagu tavaline günekoloogi kontrollis käik. Pannakse sulle sisse see mis iganes see on, noh… see metalne värk. Embröologist tõi kohale pika "juhtme", kus olid siis sees siirdatavad. Õde hoidis ultraheli mu kõhul, et näidata sellele "juhtmele" teed ning lükatigi need tegelased minu kohevasse limaskesta. Ekraanil oli näha, kuidas valged pallikesed ekraanile ilmusid ning sinna limaskesta pugesid

Mul oli nii hea meel, et Harry jäi. Ta oleks paljust ilma jäänud.

Peale seda tormas Harry kohe tööle ning mina pidin veel vähemalt pool tundi seal lamama. Jäin isegi magama. Valium? Ärkasin just siis, kui Silja mulle järgi tuli ning sain ilusti kärmelt koju voodisse.

Alguses olin kõigist nendest emotsioonidest nii väsinud ja näljane. Sõin ja vaatasin hoopis HGTV’d (Home and Garden TV) terve pärastlõuna. Ning võtsin kätte Marise paksu ajakirja. Ning see on paks. Ma ütlen ausalt, et olen alles veerandi peal. 600 lehekülge moodi on ikka täielik! Ma pole isegi oma kollast ajakirjandust veel lugenud ning arvutis olen olnud ka suht vähe. Juba ongi kolmapäev!

kõik läks suurepäraselt. räägin täpsemalt. praegu lihtsalt puhkan. embröod olid kõik kõrgemat hinnet väärt. 4 rändasid siis minu kõhtu.

Küll on hea, et ma ei pidanud terve päeva ootama ning juba hommikul kell 9 helistasid ning sellise vahva teatega, et kaheksast munarakust viljastusid kuus ning pidid väga hea elu ja tervise juures olema päev nr. 2 kohta! Homme, teisipäeval on siirdamine kell 12!

19. september oli siis minu nn. punktsiooni päev. Punktsioon on siis ettevõtmine, kus munasarjadest eemaldatakse kõik suure vaevaga kasvatatud folliikulid e. munarakud

9.30 oli meie ametlik "munapühade" arsti aeg. Esimest korda elus tõusis Harry ilma mingisuguse erilise käsuta üles ning oli niksis naksis minema.

Alati need varajased minekud on meie peres olnud nii rasked ja pingelised. Vea nagu nööriga Harryt taga.

Aga seekord oli siis teisit. Ma isegi ei pidanud teada äratama. Kuulsin köögist kella 7ks pandud äratsukellan ning mõtlesin, et lasen tal veel natuke magada. Aga juba ta üleval oligi ning oma hommikutoimingutega alustasin.

Juba siis teadsin, et tulemas on eriline päev! Teistsugune! Paljude uute lootustega.

Ma olen närveldaja, ehk teate seda juba. Aga seekord oli hinges  rahu. Selline õnnelik tunne ja teadmine, et kõik läheb korda ning muretsemiseks pole mingit põhjust.

Jõudsime kliinikusse natuke liiga vara. Meiega ootas ka veel üks naine koos oma ämmaga. Temale oli sel päeval plaanis teha eskimoring, st. temale  oli plaanis siirdada eelmisest tsüklist ülejäänud embröod. No meil oli päris lõbus. Eriti lõbusaks läks, kui me rääkisime nn. meeste ruumist, mida Harry kutsub Gentelmens Club’iks. Ta lubas veebilehe teha, kus vastavas ruumis käinud mehed saavad hinnata erinevate kliinikute meeste ruumi

Sellises lõbusas tujus ma opi ruumi läksingi. Peatselt saabus narkoosiõde e. vend, kuna oli meesterahvas ning pani mulle kähku IV sisse. See on mu esimene narkoosi kogemus ju! Ei osanud midagi karta ega arvata. Ja ega polnudki ju midagi karta. Ja jälle mõtlesin mõnu ja rahuloluga, et kui rahulik ma olen!

Mäletan, et arst tuli sisse ning hakkas vaikselt ette valmistama. Narkoosivend ütles midagi, et nüüd ta…. ja enam ma ei tea midagi. Arvan, et olin ära kuskil 15-20 minutit. Ärkasin, ning esimene asi oli küsida, et kuidas munajaht läks? Küsisin seda mitu korda, et mitu muna. Ma ei saanud alguses aru, et mida ta mulle vastab. Järgmisena mäletan, et Harry juhatati sisse.

Ja läbi oligi! Esimest korda jalad maha panna oli nagu õpiks kõndima. Aga toibusin sellest kõigest väga ruttu. Olin koheselt niiiiii näljane. Ma ju ei tohtinud südaööst saadik midagi süüa ega juua!

Koju jõudes läksin voodisse ning olin üsna unine. Vaatasin natuke telekat ning jäin kohe magama. Vaatasin veel telekat ja jäin jälle magama. Nii olin seal õhtuni.

Nüüd on üks suur küsimus – kuidas ma 3 päeva täielikus voodirezhiimil üle elan???

Lühidalt… Narkoos oli vahva. Kõik sujus suurepäraselt. Munajahilt saadi 8 muna. Enesetunne on hästi normaalne. Natuke unine, aga muidu tegutseks Pärast räägin pikemalt.

Eile käisin siis taas arstil. Loeti taas kõik munakesed üle. Paremal pool 6 ning kõik tublid ja umbes samasse masti suuruselt. Vasakul pool on nüüd siis 4. Millest 2 on sellised väikse võitu. Loodan, et nad siin laupäevani veel kasvavad ning kui värgiks läheb, siis on nad suurekesed valmis!

Ees ootab pingeline nädal. Te peaksite mu juhiseid nägema, mis ma arsti juurest sain. Mu elu on neljapäeva õhtust kuni laupäevni täpselt kellaajaliselt kirja pandud, et mida ma nüüd pean tegema. Näiteks, täna õhtull täpelt kell 9.30 pean tegema Ovidreli süsti. Muud süstid jäävad nüüd ära! Ovidrel on siis see, mis paneb need munad nö. ajastatult kukkuma. Follikulide (munarakud) punktsioon toimub mul laupäeval. Ma olen üldnarkoosi all selleks jutuks. Reedest hakkan sööma antibiootikumi tablette (Doxysycline) ja laupäevast ka Medrol’i, mis peaks siis mu antikehad normis hoidma.

Laupäeval kohe saame kuulda, et kui suur oli saak.  See, et mul praegu ultraheli 10 foliikuli näitab on üks asi, aga teine asi on see mitu nad ilusti kätte saavad ja kui palju neist on ilusad nö. täisealised. Mul olid nad üsna kõik ühes mastis. Vasakul pool olid sellised väiksemad. Esmaspäeval nad helistavad ja teatavad, et mitu viljastusid. Edasi tuleb mõelda, et mitu siirdada. Palju oleneb sellest, kui hea "hinde" me embryo‘d saavad. (kuidas on embryo eesti keeles?) Igale tegelasele antakse hinne, vastavalt sellele, kuidas nad kasvanud on. Meie arst soovitas meil minu vanuse tõttu 4 tükki siirdada. Aga ma olen natuke selles suhtes ettevaatlik… tahaks ju mõelda, et kõik sellid  on nii tugevad ja toredad, et lähevad kasvama, aga mis saab siis minust. Missuguseid riske see endaga kaasa toob. Otsustama peab siis teisipäeval.

Mind on määratud 3 päevasele voodirezhiimile peale siirdamist. Igas riigis on erinev ning olen kuulnud, et Eestis lähevad  lausa otse tööle, ettevaatlikult küll. Siin aga kuulub voodirezhiim asja juurde. Täna hommikul üritasin kujutleda, et kuidas on ärgates jääda voodisse! Proovisin kannatlikult lebada. Suutsin vaid seal püsida umbes ühe minuti. Hommikul olen ma alati väga ergas – silm lahti ja ärkvel ma olen. Ei ole vaja mul mingit mõnulemist või ekstra kümmet minutit. 

Ja ette on mul kirjutatud, et üles tõusta võin vaid ainult potile minekuks. Ma pean nüüd küll välja mõtlema imehea strateegia, et kuidas kõik oleks nii käepärast, et ma tõesti ei läheks kuskile midagi otsima. Võibolla olen liiga ettevaatlik, aga üritan järgida mis mulle on öedlud, et pärast kahetsusega järgi mõelda…

Tõenäoliselt lasen Harryl enne tööle minekut täita jääkasti. Panen sinna sisse mõningad jogurtid, porgandid, valmis salatid. Veekannu või veepudelid peaks ka käeulatusse haarama. Lisaks rodu ajakirju, igasuguseid raamatuid, arvuti, telefon koos laadijaga jne. Harry asus tõsiselt ette valmistama teleka värki. lubas minule meelepärsed filmid kõik alla laadida ja siis ei pea ma ennast vaevama mingite DVD vahetustega. Ihii, mulle oleks neiks päeviks teenijannat vaja Kolm päeva voodis saavad olema minu jaoks kena katsumus!

Mulle meeldib olla nagu kalju – tugev, võimas ning alati kindlalt ja kõikumatult paigal.
Ma olen päris kindel, et just niimoodi näevad mind ka enamus teisi inimesi!
Täna aga tõdesin, et tegelikult olen ma nõrguke, oma hinges ja südames vajan pidevalt toetust, utsitamist, tagant kiitmist. Võibolla mitte alati, aga hetkel küll!
Järgnev on küll liialdatult üldistav, kuid seal on tõsine tõetera sees.
Mul oleks nagu väiksed radarid küljes ning ma leian alati üles need, kes vajavad abi või toetust. Miks? Mitte, et teiste aitamisel ja toetamisel oleks midagi valet, aga miks siis?; miks mind tõmbab nende inimeste poole, kellel on vaja tuge või kaasaelamist?
Ja täna ma leidsin sellele vastuse.
Ma tahan olla tugev, aga oma sisemuses olen ma nõrguke – ja nende abivajajate ümber tunnen ma end tugevana ning saan olla kalju. Selles ei ole ju midagi paha, onju!

Aga miks ma ikkagi tahan olla nii tugev?

Näide: Mul oli tugigrupi koosolek mõned päevad tagasi. Meid oli seekord kohal suhteliselt vähe ning meeleolu oli üsna rõõmus kõigil. Isegi naersime. Meiega ühines ka üks uus liige, kes oli just äsja läbi elanud ebaõnnestunud IVFi ning ta oli nii kurb ja nutune. Peale ametlikku koosolekut jäin ma hetkeks  temaga rääkima ning mind valdas tohutu vajadus olla talle toeks ja aidata teda sel raskel hetkel ning tema küsis kohe mu telefoni numbri.
Kas see kõik tuleb sulle üllatusena või mitte?

Kust selline nõrkuse hoog siis jälle tuli? Käisin täna järjekordsel mammude loendusel. Laupäeval hommikul oli mul esimene kontroll. Siis oli paremal pool kuskil 5 lubavat munarakku ning vasakul pool ainult 1 munarakk. Olin üsna pettunud… Olen samasuguseid hormoone, kuid poole sellest mis praegu, kasutanud kahe IUI’ga ning arstid nimeteasid mind väga heaks rohtudele reageerijaks. Olgu öeldud, et sageli on naistel kokku 15-25 munarakku.
Tänane loendus oli natuke helgem. Paremal pool oli endisel 5 ilusat õige suurusega munarakku ning vasakule oli paar munarakku juurde tekkinud ning ta loendas praegu seal 3-4 mammut. Suurused kõiguvad kõigil kuskil 10-13 vahel, mis iganes ühik see siis on.
Nii et kokku on mul kuskil 8-9 munarakku ning kui ma nüüd kõvasti oma munasarjadega läbirääkimisi pean, siis nii mõnigi võib veel sealt kuskilt välja ilmuda!
Samuti on nüüd ka lahtine munarakkude eemaldamise e. punktsiooni päev. Arst arvas, et äkki juba reedel. Või siis laupäeval.
Kolmapäeval on järgmine ultraheli ning siis selguvad ka kuupäevad.

See ei ole minu ultraheli pilt. Aga umbes selline pilt avaneb mu mammude loenduse ultrahelis.

Seda protsessi alustades mõtlesin, et mul ei ole vaja kvantiteeti vaid kvaliteeti. Tõenäoliselt ma selle ka nüüd sain!
Järgmised pingepunktid: mitu munarakku tegelikult saab eemaldatud, mitu nendest on ilusti täisealised, mitu neist viljastuvad ning kas need viljastunud embrüod ka siirdamiseni ilusti arenevad ning mitmerakuliseks nad muutuvad ja siis see viimane pinge – kas näkkas!? Ees on pingelised nädalad!
Ok, mitte paanitseda! Mitte närvitseda! Rahu! Ainult rahu!
RAHU! Hingan sügavalt sisse, ja pikalt ja rahulikult välja. Palun hinga koos minuga.

Ja palun nüüd mitte jälle paanikasse minna, et ma jälle närveldan ning mõtlen liiga palju… Ma tegelen endaga ning otsin küsimustele vastuseid, käitumismallidele põhjuseid ning mustreid. Otsin oma hirmudele vastuseid, põhjuseid. Inimene käib ju läbi oma elus selliseidki etappe. Ning siis tuleb teistsugune periood, kus selleks kõigeks ei ole vajadust ning aega.

I can make myself better every day.

No tõenäoliselt on teil siibris sellest süstimise ja rohtude jutust, seda enam kui midagi suurt aru ei saa. Kuuldavasti kõik see terminoloogia ja ajastus ajab nii mõnelgi teil pea huugama. Panen siis vahelduseks ülesse pilte, mis suure suve tõttu siia on jäänud panemata.

Hiliskevadel võtsin DreamDinners‘isse oma kaamera kaasa, et aimu anda teile mis seal täpselt toimub. Käin seal tavaliselt kahel hommikul. Teisipäevati on nö. kauba- ja ettevalmistuse päev. Siis lahkun kodust kuskil 6.20. Sinna jõuan kell 7.  Sellistel hommikutel on meid tavaliselt seal 3 või 4. Suurte kastidega on meile saabunud lihakraam ja muud toorained, mis on siis vaja ära mahutada kas sügavkülmikutesse, külmutuskappi või ka lihtsalt riiulisse. Kui asjad ära paigutatud, siis on terve nimekiri ettevalmistustöid, mis terveks nädalaks vaja ära teha. Kutsume seda nimekirja Honey-do-list’iks. Näiteks on vaja mõnikord väikestesse kilekottidesse valmis mõõta 1/3 mõõtühikut purustatud kreeka pähkleid või väikesesse topsikusse valmis panna magushapu kaste. Valmis on vaja pakendada ka pastta, mõnikord on vaja valmis teha mingi maitseaine segu, lahti lõigata või ühesuurusteks kuubikuteks jne. jne. Peale neid hommikusi töötunde lähen Helenile kooli järgi.

Reede hommikuti lähen 8.30ks, et avada siis juba nn. sessioon. Mina pean lahkuma kell 13.15, et jõuda Helenile kooli järgi. Minuga tavaliselt on veel kas üks või kaks töölist. Ja siin siis pildikogu:

Sellel hommikul olime neljakesi. Kim, mina, Beverly (üks bossudest) ja Nina. Rääkides töölistest, siis enamusele on see nö. teine töökoht. Samuti on kooli kõrvalt on lihtne end kuskil graafikus suruda. Nina lõpetas oma kooli ning läks edasi Sacramentosse. Temaga oli küll päris hea koos töötada, aga talle pidi alati näpuga näitama, et mida järgmisena. Ta oli seal olnud sama kaua kui mina, kuid tal täiesti puudub omaalgatuslik nägemus. Kimi ma tunnen vähe, sest tema on tavaliselt õhtul või pärastlõunatel. Beverly ja Duffy on väga head bossud. Seda räägivad kõik. Lisaks on veel meil Amy, kes käis samas koolis kus Nina, aga temal on veel aastake ning temaga on lust koos olla. Töö sujub ja on teada, et kõik saab tehtud ning ei kulu lisaenergiat lapsehoidmise peale. Samuti on Susan, kes on siis on kuskil 50-aastane. Hästi tore naisterahvas, hästi töökas ja lojaalne. Kelly ja Lisa on ainult õhtuti, aga mina olen nendega üliharva. Lisa on sääne, kes nii kui tööle tuleb, tahab sealt kohe ära. Kelly on hästi lõbus tüüp. Veel on meil Michelle, kes on hästi nooruke, kuid palju oma noore elu kohta läbi elanud. Esimsed kaks korda, kui ma temaga töötasin, siis tundus, et super, aga nüüd on ta selline, kellega on kohe ebamugav töötada. Alati unine, väsinud, tujutu ning nüüdsest on ka selline, kelle peale loota ei saa, sest paar korda hiljaks jäänud. Noorus, mis muud!

Siin on siis station‘id e. siis nn. tööjaam. All on külmutuskapp, kuhu saab panna ekstra toiduained ning sulgemisel ka mõningaid pudeleid või konteinereid. Selliseid tööjaamu on 6.

Tööjaama ülemisel riiulil on retsept. Tavaliselt on igas tööjaamas kas kaks või kolm erinevat retsepti. Samuti on seal kõik maitseained vastavate mõõtelusikatega. Külmutuskapi osas on siis konteinerid toorainetega, mida selles tööjaamas vaja läheb. Igal toorainel on juures ka siis mõõtelusikas või nõu.

Siin valmib Jambolaya. Antud toit läheb siis küpsetusnõusse, mille siis koju jõudes sügavkülma võid panna ning paar päeva enne plaanitavat küpsetamist siis sulama võtad. Enamasti on toidud sellised, mis paned kilekottidesse, see pildiseerija mul küll nüüd puudub. Mul on aga kilekoti toidust pilt kunagises varasemas postituses. Vaata siit!

Retseptid on siis kas 3- või 6 portsijonilised. Ühel pool on retsept kuuele, teisel kolmele. Keerad siis ümber, kui teed väiksema. Igal kuul on umbes 15 erinevat retsepti. Menüü vahetub iga kuu. Iga kuu alguses püüame meelde jätta, et missuguses tööjaamas on miskit. Kuu lõpuks on kõik selge. Ja siis tuleb taas vahetus.

Tööjaamde kõrval on sellised väikesed riiulikesed/lauakesed, kus on siis peal tavaliselt vedelad lisandid. Näiteks oliiviõli, soya kaste, erinevad äädikad jne. ja nende kõrval kohe vastavad mõõtühiku topsikud. Kõikidel pudelikestel ja topsikutel on vastavad sildid peal. Iga kuu lõpus koristatakse ja pestakse kõik ära ning vajadusel muudetakse sildikesed.

Siin on siis põlled kliendidele ning mõõtetopsikud ja lusikad ning ka konteinerid.

See on nn. kliedi külmutuskapp. Iga riiul on sessiooni ajal nimeline. Kui on retsept valmis, siis viid oma toidu külmutuskappi oma riiulile.

Ja siin veel kord üldvaade tööjaamadele.