nutulaul

Bloged in mina,reizilennuk by lennuk Sunday August 30, 2009

Lupron tegutseb? Juba?
Ei, nagu ei usu. Või siiski? Aga siin mõned päevad tagasi elasin küll täieliku nutupäevaku üle. Iga asi ajas nutma, iga mõte tegi emotsionaalselt kurvaks.
Kui natuke rahulikumaks jäin ning Harry lõpuks mind naerma ajas, siis sain aru, et ma olen täielik tähelepanu hoor (vabandan väljenduse pärast) ja võin ikka täitsa nõid olla!

Mis siis juhtus?
Lugu algas loomulikult väga pisikesest asjast. Minul kiire, Harryl kiire ning kui ma siis ühel hetkel tähelepanu vajasin, siis reageering minu armastava abikaasa poolt sellele oli torisev vaikus.
Harryl on see omadus, et kui ta on millegi sees, st. teeb midagi pingsalt, siis ta lihtsalt ei pane tähele midagi ega kedagi ja on väga häiritud, kui keegi teda segab.
Ma tean seda ning enamasti lähenen temale uuesti, kui ta "seisundist" välja tuleb.

Aga mõnikord ma ei ole nii tubli, et ära oodata see nö. temale sobiv hetk. Tol hektel oli ju mul tähelepanu nii väga vaja! Just siis ja kohe! Mitte hiljem.
See kõik võimendus "keegi mind ei armasta" stseeniks! Ebaõigustatult muidugi!

Veel enne kui Harry mind naerma lõpuks ajas, jõudsin terve päeva toriseda, pisardada ning lõpuks ka padja märjaks nutta, jõudsin endasse sulguda ning ka pahane olla! Mitte enda vaid kõigi peale! (Oi, kuidas ma vabandan teie kõigi ees!)
Aga lõpp hea, kõik hea! No ei saa ju enam nutta, kui vannitoast kuuled, kuidas Harry seletas omaette kõva häälega, kuidas ta nö. vannitoa ilusti naise kõlblikuks teeb (women proofing) – prilllaud alla ning aken lahti (mina nõuan talt alati, et ta akna lahti jätaks, et õhk läbi käiks ning tavaliselt ta unustab selle). Noh, naerma ta mind ajas ning aitas ka maapeale tuua.
Selle tulemusena sain ma ka aru, kuidas ja miks ma väga kergesti enesesse sulgun sellistes kriitilistes olukordades.
Lugu on nimelt nii, et kui ma ei saa piisavalt tähelepanu, siis ma panen kogu oma mure enda kukile ja ehitan enda ümber tugeva müüri. Ei lase kedagi oma linnusesse. Leian vabanudse, et teistel on omad elud ja probleemid, tööd ja tegemised ning ehitan müüri veelgi kõrgemaks, et mitte tüüdata teisi oma probleemidega.
Kas see ülestunnistub aitab mul vältida edasipidi torisemist ja vallide ehitamist? Vähemalt olen ma oma käitumise mustri jälile jõudnud!

On ka sellest teadmisest nüüd abi? Optimistlikust Leilast on saanud vinguv ja hädaldav mutt, kes järjekordselt  otsib ennast. Kas teie ka end nõnda piinate?

5 päeva luproni süste selja taga. Ees on veel oma kuu jagu süste. Ühed süstid vahetuvad teistega. Leidsin YouTube’st ühe video luproni süstimisest. Umbes nii teen minagi

What is erection disorder? It really is a cialis generic cheap The acai acai berries contains proteins that allow for how do i get a viagra prescription When you have troubles in keeping up with an erection all the period, levitra canada Cialis is also among the best prescribed is generic cialis real One of the causes that investigators are really so enthused about examining Noble Generic Cialis Review generic cialis review As with many new prescription drugs being marketed to people, all have negative Tadalafil Buy effects that are specific tadalafil buy Whats Sexy Goat Marijuana (Epimedium Sagittatum)? Horny Goat Weedis a Daily Cialis Online robust perennial reported to have daily cialis online Nothing hurts a man more than that which we refer to as erectile dysfunction. In the earlier times when free viagra sample Besides physical drawback, the male frequently, is suffering from bouts of melancholy. It has been detected how to get cialis prescription To possess an erection one should have the sexual urge to possess sex. Virility drugs only assist in keeping the ordering cialis online safe

sõjaplaan

Bloged in mina,reizilennuk by lennuk Sunday August 23, 2009

Ok, ma täpselt ei tea, mis kõigest saama hakkab, aga mõtlen juba ette sellele, kuidas end eeloleva pooleteise kuu jooksul lõbustada, kõhklustest võitu saada ning pahadest mõtetest eemale hoida.

Umbes täpselt IVF plaan on järgmine:

Ma alustan Luproniga teisipäeva õhtul. Järgmine arstivisiit on 9. september. Siis läheb stimmimiseks. Arvatav munade väljavõtmine (egg retrival) on kuskil 21. september ning "embryo transfer" (eesti keeles?) on 24. september. See on umbes täpne plaan, kuna ei tea kuidas just stimmimine läheb.

Lupron nö. "supresses" loomuliku tsükli hormoonid. Seda on vaja selleks, et arstid saaksid täielikult kontrollida minus toimuvat. Ja Luproni süstivad naised kusuvad seda perioodi "loopy lupron". See pidi väga emotsionaalseks tegema, tujukaks,  ühest äärmusest teise, lisanduvad kuumahood jne. Äkki läheb mul teisiti? Lootma ju peab!

Õnn kaasa teile! Kes te olete otsustanud kaasa rännata :)

Tegelikult on vaja mul välja mõelda sõjaplaan, kuidas ennast hoida positiivsel meelel ja tegevuses, et murelikud mõtted mind jälitama ei hakkaks. Et muretseks siis ainult siis, kui selleks on põhjust! Eelmistel kordadel olen ma selles kõiges olnud üksinda.

Mõned mõtted, soovituste ootused, plaanid, otsingud:

  1. Palun soovitage mulle vahvaid komöödiafilme! Või kas on telekast mõni vahva saatesari jooksmas, mis oleks parajalt loll, kuid kaasakiskuv!
  2. Suvel pole ma küll palju kompuutris istunud, aga tean, et septembris on selleks taas natuke rohkem aega. Tahan küll kompuutrist kaugemale hoida, et mitte minna kuskile IVF foorumitesse asja uurima. No pean aga olema arvutiajaks valmis. Kas oskate mulle soovitada hoopis mingit täiesti teist laadi foorumit, kus ei räägita lastest ja sellega seonduvast, ehk teate naljakaid veebilehti, lõbusaid internetimänge, huvitavaid bloge?
  3. Palun helistage mulle, tehke minuga plaane, kutsuge jalutama või kinno, teatrisse või kuhu iganes. Muretse pilet, pane mind fakti ette ning olen seal. Pileti maksan kinni. Seekord ei taha olla ma orgunnimutt. Tahan olla kaasakistav!
  4. Kõige rohkem kardan ma kehakaalu tõusu, mis on kindel selles protsessis. Mul ei ole lubatud teha intensiivset kehalist tegevust, küll aga kõndimine on ok. Kui aeg ja koht sobib, siis kõnniks alati!
  5. Äkki ma ei tunne end hästi. Nad ütlevad, et stimmide ajal kannad meloneid ja arbuuse kõhus. Ja enesetunne ei pruugi olla hea. Ma võibolla  ei viitsigi midagi teha.Laman, lebotan. Võibolla tuled mulle külla? Mingi kollase ajakirjaga?
  6. Kõige raskem ja pöörasem periood algab peale nö. embryo transfer’i (embriote paigaldamist minusse). Siis algab see kõige kõige keerulisem aeg. See ootus. Suur lootus! See periood on alati minu jaoks pingeliseim. Täis lootust ja ootust ning siiamaani on olnud pagasis vaid kurb lõputseremoonia. Ma ei taha seekord pingsalt minutist minutisse vaid oodata ja loota. Tahan tegutseda! Mõtteid kõrval hoida. See on aeg, kus mul on segajaid kõige rohkem vaja!!!! Äkki on kuskil mingi etiketti kursus? Tahaks tegelikult sushi tegemist õppida! Äkki võiks hoopis kuskile bowlima minna? Ma ei teagi. Mida huvitavat te viimasel ajal olete teinud? Võibolla võiks isegi täitsa sebida? Orgunnida? Aidata? Süüa koos teha?

Mu blogi enamus lugejaskonnast elab väga kaugel ning on võimatu midagi koos orgunnida. Ning mu kohalik lugejaskond on hirmus pisike. Olen seda teadlikult hoidnud väga tillukesena, sest eelkõige on mu püüdlus hoida oma peret ja sugulasi mu eluga kursis.

Mis oleks lahendus? Mis oleks sinu sõjaplaani soovitus?

Jätkub…

kartusest

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Monday August 17, 2009

Marise kommist sain ma endale uut jõudu ja arusaamist, et tõesti – ma võin karta! Ja seda õigustatult! Ikka võib karta, kui midagi nii suurt ees seisab.

Kes meist ei kardaks vahel isegi tühipaljast arstivisiiti? Ja kui sul veel mõni protseduur on ees ootamas? Muidugi mõtled natuke nii ja natuke naa. Või on kõik teised külma kõhuga? Ilma hirmuta? Kahtlane…

Mida ma siis õieti kardan? On see hirm, on see etteteadmatus? On see kahtlus?

Ma olen enamasti oma asjatoimetustes saavutanud selle mida ma tahan. Oma tahtmise saan ma väga sageli läbi surutud. Ja nüüd… juba aastaid olen ma vaatamata pingutustele jäänud tühjade kätega. Olen püüdnud, ja seda ilma tulemusteta. Kõige muuga tulen toime ja sellega mitte!?  Väga sageli olen ma võimeline kontrollima olukorda, või vajadusel korda saatma ennekuulmatut. Ja nüüd istun ma siin, kaaslaseks igatsus olla ema! Ja kõigi nende pikkade aastate jooksul ei ole suutnud seda soovi ellu viia.

Aga keegi ei ole täiuslik. Ja nii ei ole ka mina. Millegipärast ma hirmsasti pürin sinna! Täiuslikkuse poole. Ka mina eksin, teen valesti ja ehk ei kuku nii välja nagu plaanitud.

Kas ma arvan, et mu elu on täiuslik vaid asjade ja olukordade õnnestumisel? Rahuldun ma vaid õnnestumistega?

Aastaid ebaõnnestumisi ning see kurb lootus aga ei ole mind ju ometi halvemaks teinud! Pigem olen ma muutunud paremaks! Ma olen oma natuke kurvalt ja ebaõnnelikult rajalt kogunud kokku selle kõige hea, mida antud olukord on mulle pakkunud. Olen kohe kindlasti tänu sellele tugevam ja kannatlikum!

Mu kartus on seotud ebaõnnestumisega! Sest alati mul kõik õnnestub! Aga ringiga algusse minnes, on mu kaaslaseks kartus ka siis, kui mu toimetused lõpevad õnnestusmisega. Ma piitsutan end liiga palju.

Ja ma kardan natuke. Ning mis siis!

PS No loen, siin ja imestan, et mis täiuslikkust ma siin taga ajan. Eks ta rohkem minu mõõdupuu ja ideaalide järgi võetav. Ja lõpuks saan ka ise aru, et püüelda kuskile poole on uhke, tahta keegi olla on tore, aga oluliseim on see kes ma olen.

Kas selliseks keerutamiseks lähebki?

Hetkeseisuga olen ma arsitle minekuks valmis!

KELLELE INDIA MERERIISI JOOKI?

Bloged in reizilennuk,tervis by lennuk Thursday August 13, 2009

Alles see oli, kui ma kamboucha e. seeneveega jamasin. See oli meie majas väga edukas ja nõutud jook, aga mul läks midagi jamaks, kui ma kord selle peale seenepuhastust uuesti hakkama panin. Küll ma olen mõelnud, et tellin endale uue seene, sest suur purk ju mul olemas, aga sinna on see jäi. Tunnistan, et oli teisega päris palju jantimist. Muukui keeda teed iga päev :)

Seenevesi iseenesest oli päris põnev jook. Kui Helena üks hommik mulle külla tuli ja me tervislikku jooki maitsesime, siis teatas Helena mingi hetk, et tema täitsa purjus. Hakkasin enda olemist  ka vaatama ja mõtlema ning tõdesin, et just paar päeva varem olin tööle sõitnud ning ajaviiteks topsist seenevett libistanud. Sõitsan uljalt ja jõudsin rõõmsal meelel tööle. Ise mõtlesin omaette: nii hea on olla! Ju ma siis sõitsin purjus peaga tööle :) Ei tea mis se promill oli?! Nii, et jah… Seenevesi tegi meid kõiki purju.

Nüüd, siis olen uue nö. imejoogi lummuses. See purju ei tee :) India mereriisi omanikuks sain ma tänu Anule. Anu paljundas seda ning andis ühe portsu minule. Lennujaamas poleks äärepealt mind nende terakestega läbi lastud. Kotti lasti mitu korda läbi masina. No oletan, et see kilekott valge massiga pakkus neile huvi :)

Jook on väga maitsev ja minumeelest on ka nagu natuke vähem sebimist sellega võrreles eeneveega. Aga kuuldavasti aitab India mereriisi jook kõigi maailma haiguste vastu! Eks ma ka siis võta teda "rohu eest". Äkki saab peenikeseks või läheb jalgade hommikune kangus üle. Harryle ka maitseb ning ma ei tea mis haiguse vastu tema võitleb!

Siit saad lugeda pikalt ja laialt kuidas ja mis ning mida kõike! Ühesõnaga imejook!

Ma olen juba nüüd kolmanda ringi peal ning on tunda, et hakkab terakesi juurde tekkima. Et kui mul nüüd paljunema hakkab, kas on ka soovijaid? Pange siis ennast tervislikult järjekorda :)

algus

Bloged in reizilennuk,titetegu by lennuk Tuesday August 11, 2009

Ma kardan. Ma kardan juba ette leida end taas mustast tumedast august! Seda ennetades olen otsustanud, et ma pean sellest ees ootavast protsessist rohkem avalikult rääkima. Siin sellest kirjutama. Kas siis ainult endale või ka teistele. Võibolla ainult endale. Nii, et ära ehmu, kui midagi nii isiklikku ühtäkki siit ära kaob. Ma ei ole veel kindel, kui avalikult ma sellest tahan rääkida. Eks see protsess näita. Ma kombin ja katsetan praegu.

Ma loodan, et võin sind usaldada ja tõenäoliselt  saad aru, et  kõik mis siin – kuulub ainult sinu ja minu vahele! Ja kohe mitte ei kuulu see teistega arutamiseks ja edasi rääkimiseks. Usun, sinu heasoovlikusse!

Ma ei tea suurt midagi oma juba paari nädala pärast algavast IVFi protsessist. Ma ei ole süvenenud ning ei ole ka guugeldanud, ega lugenud foorumitest teiste kogemusi. Mul puudub hetkel selleks huvi ning olen sellega usaldanud end arstide kätte, et tehku mis tahavad.

Algus on tehtud. Esimese samm oli, et pidin helistama kliinikusse ja teada andma, et kuna mu päevad hakkavad, raporteerima oma nn. nr. 1 tsüklipäeva.

21. augustil lähen arstile, kus saan teada täpse protokolli ning tehakse ultraheli ning tõenäoliselt alustan Luproniga 23. augustil. Samuti saan kindlasti kaasa suure kastitäie süste ning igasugu hormoonirohtusid.

Mis on Lupron? Juttude ja mälu järgi on minu arusaamine lupronist selline: Luproniga alustatakse umbes 7 päeva peale ovulutsiooni ning sellega seisatatakse tsükkel. Tekitatakse teatud mõttes menopaus? Ma ei tea kui pikalt mul neid süste tuleb teha, aga kuu aega küll mitte. Tõenäoliselt umbes 10 päeva. Ja jutud käivad, et see värk teeb hästi tujukaks ning tal on veel igasugu muid kõrvalnähtusid. Nagu näiteks kuumahood, peavalud jne. Lisaks sellele on garanteeritud ka kehakaalu tõus! Mida mul siin veel tõusta, kui olen nagunii lendav tünder :) Eks ma siis Photoshopi :))))

Olen meeldivalt ärevuses, aga hinges on kaitserefleksina ikka ka kartus. Tahan mõelda ja peab mõtlema positiivselt! Peab hakkama mediteerima.

HOUSTON, TEXAS!

Bloged in puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Sunday August 9, 2009

Kes oleks võinud arvata, et selle suve seiklus mind Houstonisse viib! Kui klassiõde Anu mulle kirjutas, et tuleb perega kuuks ajaks Houstonisse seoses abikaasa tööga, siis hakkasin kohe mõtlema, et mis oleks kui….  Lennupileti hindu ja enda lennu miile uurides leidsin, et see hull mõte on täitsa reaalne. Ja just vahetult oli selgunud, et mul on pooltesti nädalat  vaba. Mis nii viga planeerida. Et kõigepealt käin Irene pool ja siis lendan Anu juurde.

Houstonisse lend oli kahe osaline. Kõigepealt suure lennukiga Dallasesse ning see läks kiirelt ja märkamatult. Dallasest edasi oli lend mingi väikse lennukiga, mis oli kindlasti suurem kui moosiriiul, kuid ikka täielik kökats. Propellerid käisid ringi mis hullud ning ajasid mulle hirmu naha vahele juba enne õhkutõusu. Mida väiksem lennuk, seda hüplevam lend. Ilm oli hea ning pilvi vähe. Aga mis oleks saanud siis, kui äiksepilved kuskil oleks olnud? Edasi ma ei mõtle.

Selles kökatsis rappudes mõtelsin, et Houston peab mulle meeldima, sest sealt tagasi ma ei lähe. Või ainus võimalus on, et lähen siis jala Dallassesse.

Lennujaamas leidis Anu mu mind ilusti üles. Juba esimestest kohtumishetkedest oli kindel, et meil saab tore olema. Me polnud üksteist näinud 21 aastat. Keskkooli lõpupidu oli viimane kohtumispäev. Anu elab Taanis ja tal on 2 last.

Et kes on Anu? Anuga käisin ma koos koolis 11 aastat. Samas klassis. Ja mitte ainult ühes klassis, vaid igal hommikul saime meie maja nurga peal kokku ning mina, Krista ja Anu jalutasime sealt koos kooli. Ja tagasi. Ei meenu mulle küll, et mida me seal tee peal pajatasime, millest rääkisime… Mäletan, et algklassides oli koolist tulles käis alati üks suur action. Nimelt põgenesime poiste eest. Mul on nii selgelt meeles, kuidas me ühel õhtul koju tulles jooksime poiste eest ära ning põgenesime merekarjamaa põõsa taha. Anu heitis lõõtsutades põõsa taha pikali. Kui "oht" oli möödas, siis jalutasime edasi koju. Aga korraga oli meiega kaasas vastik hais. Pimedas selgus, et Anu oli oma uue ilusa erkkollase jopega heitnud põõsa taga olevasse sitahunnikusse. Tõenäoliselt see ei olnud metslooma ega koera hunnik. Saate aru, mida ma mõtlen?

Leila ja Anu

Central Market – selle poe pärast koliks täitsa Texasesse

Sooviks muljetada super shopingu kogemusest. Nimelt Texase kohalikust Central Marketist. See oli siis nii super toidupood, et sinna oleks võinud jäädagi. Meenutab ta kõige rohkem Whole Foods’i. Hindade poolest minumeelest odavam! Juurvilja ja puuvilja valik oli värske ja rikkalik. Seal poes ringi käies saad kohe kindlasti kõhu täis. Käisime seal kaks korda ning alati oli igal pool maitsmiseks välja pandud küll seda ja toda ning rohkem kõike. Puuvilju, juustu, leiba (vähemalt 15 sorti erinevat) ning kõrval oli võikamakas, granolasid, kuivatatud liha, vorsti ja kindlasti palju igasugu muud kraami.

No loomulikult juttu jätkus kauemaks. Rääkisime oma eludest ja jagasime niisama igapäeva elu kogemusi. Kuna titeprogramm oli nii kenasti orgunnitud ning tema poisid väga iseseisvad, siis kogu selle programmi taustal saime kenasti vähest koosolemise aega kasutatud.

Houstonis on just vist hetkel kuumim aeg. Ilm oli palav ja väga niiske. Väljas ikka väga kaua ei ole. Linn tundus roheline ja hästi suur ning tasane. Maad sellel osariigil jagub ning seetõttu on ka linn suur.

Nelapäeval pakkisime moonakoti ning sõitsime Galvestoni. 50 min sõitu ning oledki Mehhiko lahe ääres. Ja just see linnake sai eelmine aasta hurrikaani Ike käest "peksa" ning oli juttude järgi täitsa nö. maatasa. Tuli see orkaan Kariibimere maadest ning lõpppeatus oli siis Galveston ja isegi Houston kannatas kõvasti. Oli mitu päeva elektrita. Ja tegi muud kahju. Siin wikipedia link Ikest ja vaata pilti siit ja siit ja siit.

Siin kõrval on kaart. Houston jääb kohe sinna kaardi ülesse vasakusse nurka ning Galveston on siis saareke Mehhiko lahe kaldal.

Sõitsime natuke Galvestonis ringi ning üldpilt oli selline kuidagi natuke lage. Hurrikaani tagajärgi… kuidas nüüd öeldagi, ühelt poolt oli neid koguaeg näha, teisalt oli saar täitsa turistivalmis.

Siin on aga pildikogumik, mida meie nägime:

Selliseid maju jagus rannaveerele küll ja veel

See hotell oli kohe mererannas. Siia remondimehed pole veel jõudnud!

Galvestoni rannapiirkonnas on väga palu Victoria stiilis maju. Need siin on värskelt värviutud!

Galvestonis oli hulgaliselt kirikuid. Ja need hakkasid kuidagi eriliselt silma. Need olid kõik suured ja tugevad!

Seawall Bulevard

Rannajoon oli pikk ja kitsas. Ilm oli palav. Ja olemine niiske. Mõnus oli vees olla!

Selliseks esitluseks pidin hästi natuke end Photoshoppima :) Kõtu pealt kaks ekstra rinda eemaldama :)))

Thordan, Halfdan ja Anu ning Galvestoni rand

Tagasisõit. Houstoni kesklinn

ROADTRIP

Bloged in puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Monday August 3, 2009

Kui kõik algusest peale ja ausalt rääkida, siis… selleks mul aega ei ole, kuna see suvi on täielik oravaratta suvi. Nii kiire ja nõnda otsast lõpuni, hommikust õhtuni. Kui tööpere suvereise plaanis, siis oli mul 2 võimalust – vedeleda kodus või midagi selle ajaga ette võtta. Ma teadsin juba oma tagumises ajusopis, et üheks ettevõtmiseks saab kindlasti Irene külastus.

Ise mõlgutasin, et peaks mööda kallast sõitma, aga üksinda oli natuke nadi seda teha. Reisikaaslane saabus üllatuslikult otse Eestist. Ei, ma ei tundnud teda. Oli teine vaid 18-aastane noor Eesti tüdruk, kes on Ameerikas natuke reisimas. Kartused, et saan ripenduse kaela ning pean veel babysittima hakkama osutusid täiesti alusetuks ning oh üllatust ,kui osutus teine nii asjalikuks . Võisin teda julgelt reisile kaasa võtta.

Meie esimene tõsine peatus – Morro Bay. Ka meie ööbimiskoht.

Mina sain ühe hoobiga tule alla ning Evelin sai ühe hoobiga telgi üles.

Ja veel kiiremini sai ta hommikul telgi alla :)

Morry Bay ei ole enam mõnus Lõuna Kalifornia. Lühike püks sinna õhtusse ja hommikusse küll ei sobinud. Küll aga oli väga mõnus telgis ööbida ning nüüd ma julgen taas tahta matkama minna. Nii mõnna olla. Ma täitsa usun, et enne veel kui see suvi läbi, käime veel ühe raksu kuskil lähemal, siis juba Harryga.

Hommikune PCH on udune. Siin juba hakkab lubama. Udu tõuseb. Varsti läheb üle mäe. Kui reisi alustasime, siis sõitsime mäe külje peal ja ookeani asemel oli suur vatipilv. Ma olen vaid ühe korra ilma uduta sellest teest läbi saanud. See oli oktoobri kuus koos Jannega. Või siis peab reisi sättima nii, et sõidad seda rada pärastlõunal. Kui palju ilusaid vaateid uduvarju jäi…

Juba hakkab looma…


Udu hakkab lahkuma…

Selle päeva kauneim vaade

Mingi hetk jõudsime me Monterey’sse

Ja siin on Monterey üksik küpress

Õhtuks jõudsime Irene juurde. Irene poisid on vahepeal nii palju kasvanud. Kui viimati neid jõulude ajal nägin, siis nad olid lamajad pojukesed. Ja nüüd, 7 kuud hiljem on nad ikka täielikud mehed. Nii vahvad sellid!

 

 Laupäeva pärastlõunal pakiti auto rattaid täis, igasuguseid rattaid

Rattarong

Toufigue, Erik, Emil, Irene

 

 Ja mina taksot tegemas

 Pühapäeva pärastlõunal sõitsime üles mäge ja muutkui sõitsime ja sõitsime, kuniks ma kartma hakkasin… Nii kõrge. Aga ilus. Seal kõrgustes oli igavesti uhke winery ning loomulikult läksime noole suunas! Vein ja kaunid vaated! Imeline! Imeline!

 Leila ja Irene The Mounatain Winery’s

Tagasi Los Angelesse jõudsime esmaspäeva lõunaks. See oli väga mõnus reis! Just selline nagu ma tahtsin. Ja ootasin. Homme  hommikul juba uued seiklused ning sellest juba hiljem!

18 queries. 0.756 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.