CHAMPAIGN

Bloged in puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Friday June 26, 2009

Oleme otsa pidi joudnud Kaisa juurde Champaignesse. Selline peaaegu shampuse nimega linnake.

Ilm on paiksepaisteline ja palav. Selline naljakas kuumus, millega mina ei ole harjunud, kuid taiesti talutav. Seljal on tunda pidevalt veeniresid. Veelahedus on neil paevil vajalik.

Ajataju on taiesti kadunud. Votame paev korraga. Kylmkapis on alati valget veinikest, siidrit v6i 6lut. Mahla ja vett on ka, aga kes neist joodud saab :)

What is erection disorder? It really is a cialis generic cheap The acai acai berries contains proteins that allow for how do i get a viagra prescription When you have troubles in keeping up with an erection all the period, levitra canada Cialis is also among the best prescribed is generic cialis real One of the causes that investigators are really so enthused about examining Noble Generic Cialis Review generic cialis review As with many new prescription drugs being marketed to people, all have negative Tadalafil Buy effects that are specific tadalafil buy Whats Sexy Goat Marijuana (Epimedium Sagittatum)? Horny Goat Weedis a Daily Cialis Online robust perennial reported to have daily cialis online Nothing hurts a man more than that which we refer to as erectile dysfunction. In the earlier times when free viagra sample Besides physical drawback, the male frequently, is suffering from bouts of melancholy. It has been detected how to get cialis prescription To possess an erection one should have the sexual urge to possess sex. Virility drugs only assist in keeping the ordering cialis online safe

CHICAGO-OO-O

Bloged in puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Monday June 22, 2009

Reiz algas väikese hilinemisega. Nimelt oliChicagos reedel tohutu torm ja äike ning kui nii juhtub, siis Chicago lennujaam suletakse. Väikeste seiklustega anti meile piletid järgmiseks hommikuks. Ahjaa, reizisin Heleniga, et teda vanaema juurde viia. Samas minul siis linnaluba ning veedan selle umbes 9 päeva Marise ja Kaisaga.

Lennujaamast otse sõidutati mind Chicago Eesti Maja jaanipäevale. Sellest kirjutan ka pikemalt, kui mahti…

Praegu annan lihtsalt teada, et olen kohal ning praegu üritatakse lapsi magama saada, et saaksime hakata maiustama heeringasalatit (heering, till, sibul, kodujuust) ning keedukartulit. Kapis ootab ka valik jäätist! Ning veinipudel on juba avatud!

PLAAN NR. 1 JA PLAAN NR. 2 e. RAHA PANEB RATTAD KÄIMA

Bloged in köögis,külalised,pereelu,raha,reizilennuk,titetegu by lennuk Wednesday June 17, 2009

Viimased nädalad on läinud nii kiirelt ja tihedalt – pole ammu sellist sebimist olnud!

Tahtsin teid kõiki tänada ilusa ja armsa suhtumise eest, kui ma oma mustast august üritasin välja pugeda. Teate, milline pääsemine ja vabanememine on see olnud. Jälle julgen ja suudan ma üle ukseläve astuda ning olla olemas.

Vahepeal on nii palju juhtunud ning toimunud. Peale mõõna tuleb alati tõus. See ülestunnistus pani asjad liikuma ning uhkusega teatan, et eelmine nädal käisime uues kliinikus ja uue arsti jutul. Tema tegi asja üsna lihtsaks ja selgeks, lubas meile õnnelikku lõpptulemust  ning alustame IVF’ga augustis. Lootust palju, sest mu munavarud pidid väga head olema ja Harry poisid on aastatega vaid paremaks läinud, ainult et minu munajuhad on sitad!

Ühe tsükli IVF maksumus konkreetselt selles kliinikus:

IVF tsükkel $7000.00 ***
Embrüo abistatud koorumine $500.00
Embrüo külmutamine $500.00
Operatsiooniruum ja tuimestus $1150.00
Hormoonisüstid  ja ravimid ~ $3500.00
STD testid $520.00
KOKKU ~$13,170.00

***siia alla kuuluvad ultrahelid, IVF tsükli ajal toimuvad visiidid, munarakkude väljavõtmine, embrüode siirdamine emakasse ja tõenäoliselt midagi veel.

Tõenäoliselt see summa saab olema natuke suurem. Sest kes teab mis asjad veel siia lisanduvad. Majanduslangusega seoses on hinnad meie kasuks.

Me oleme päris veendunud, et meil see õnnestub. Lootma ju peab.

Kui mingil põhjusel õnn ei ole peale selliseid summasid meiega, siis läheme järgmise plaani peale. Oleme viimastel kuudel päris agressiivselt uurinud adopteerimist. Maikuus käisime adopteerimise seminaril ning eelmine nädalavahetus käisime ühe adopteerimise agentuuri tutuvustus-infopäeval. Oleme asjade käiguga päris kursis. USA sisene vastsündinu adopteerimine maksab umbes $25,000.00-35,000.00. Osa kulusid sellest saab küll tuludeklaratsioonis nö. maha kirjutada, aga sellisteks summadeks peab valmis olema. Õnneks selles protsessis sa ei pea korraga seda suurt summat välja panema, vaid maksmine käib järkude kaupa. Vähemalt selles agentuuris.

Reedel Chicagosse kümneks päevaks. Siis juba reisimuljeid!

MARIS JÄLLE LINNAS

Bloged in külalised,pidu,reizilennuk by lennuk Tuesday June 9, 2009

Maris elab oma perega juba üle aasta Chicagos. Aga tema ämm ja äi elavad Los Angeleses. Seega satub ta siia päris sageli  vähemalt kolmandat. See on küll nüüd vist juba neljandat korda!

Maris saabus laupäeval ning jäi ööpäevaks minu juurde. Pühepäeva hommikul olid minu koduuksed avatud ning ahjus valmisid minu firmapannkoogid. Need on midagi sellist! Ainult mina teen neid täiesti teist moodi. Pannkoogi tainas on täiesti umbes täpselt silma järgi. Ning täidise valmistan mitte hakklihast, aga poodan hästi läbiküpsenud loomaliha ning lisan sibulaid ja seeni.

Siin on mõningad pildid pühapäeva hommikust:

Lapsed pandi teleka ette koos loomadega

Reet, Kadi ja Kristel

Helena ja Kristi

Poisse pidin teenendama, sest nad ei mahtunud naistest ja lastest mööda

Grupipilt

NII MUL LÄHEBKI…

Bloged in mina,reizilennuk by lennuk Monday June 1, 2009

Oled ehk imestanud, et kus ma olen ja kuidas mul läheb…

Jah, ei ole tõesti kuulda minust olnud. Olen olnud vaikselt ja tasa. Koduselt ja üksinda.
Olen hoidnud kaugele seltskondadest, eelistades oma kindlust. Siin, oma kodu seinte vahel ning kompuutri ekraani taga mured ju välja  ei paista.

Tead, mul ei ole läinud just kõige paremini. Seepärast olen olnud ka vaikselt. Ära karda, ma olen terve ning kodus on kõik korras, töökoht ikka ilusti olemas. Aga mu meeleolud on olnud üsna sandid. Olen seda kõike varjanud.  Endale hoidnud. Tahtmata kedagi oma probleemiga tüüdata. Ei ole tahtnud hädaldada. Kodus on olla hea ja kindel, sest siin keegi ei näe, kuidas ma nutan ja kurvastan ning samuti siin ei pea ma kellegile seletama, et mille pärast. Seda näeb ainult Harry ning tema on alati mulle toeks. Ta pole kordagi öelnud, et ah, need naiste meeled… või midagi sellist.
Ah, et miks siis see kõik?

Kindlasti paljud teist on kogenud lapseigatsust, seda ürgset instinkti olla ema! Aga kui paljud teist on selle igatsusega pidanud aastaid elama? Kui sa tead midagi sellest, siis oskad aimata millest ma räägin! Just see igatsus ongi mind hetkel rivist välja löönud.

Ma ei võta ära kellegi emaks saamise tähtsust ja teekonda, aga täna siin räägn ma endast! Selle jutuga panen end teie ette täiesti "alasti"… abitult, arglikult, haledalt, tagasihoidlikult.
Arglikult sirutan ma käe välja. Aidake! Või lihtsalt kuulake! Arglikult, sest ma olen enamasti alati tugev.  Harva otsin ma abi, sest  alati tulen endaga toime. Võidan raskusi. Lähen edasi. Aitan teisi. Täna ma ei jaksa! Ma ei oska enam kuidagi olla! Olen end ära lõiganud kõigest ja kõigist. Tahan olla taas normaalne. Ma ei oska sinna teise maailma tagasi minna, sest ma ei näe kedagi mind avali käsi seal ootamas. Näed, kuidas ma olen ennast segaseks mõelnud.

Ja ma isegi ei tea, millega sina saaksid mind aidata. Lõppude lõpuks olen ikka mina see, kes oma asjad ise peab selgeks mõtlema. Tõenäoliselt aitab täiesti ainult see, kui kuulad mind täna! Kas vaikselt või sõnakalt, see on juba su enda tunnete, julguse ja oskuse rida, sest aiman või tahaks väheamlt loota, et see läheb natukenegi su hinge ja südamesse. Paljalt see, et neid ridu praegu loed – näitab, et ma lõpuks tulen oma urust välja ning julgen tunnistada oma probleemi. Usu mind,  see on suur võit minule, et saan need read siia "paberile".

Saan aru, et ka teistel on probleemid ning sageli minu omad võrreldes teiste muredega imepisikesed. Aga täna  ja siin blogil on minu juhtum tähtsaim, kui miski muu.
Olen olnud selles üksi ja üksik. Täna on mul seltsi vaja, et keegi mind kuulaks, ilma igasugu järeldusi, kahjatsusi, parastamisi, kohatuid soovitusi tegemata. Sõnagi ütlemata.
Võibolla ei olegi mul midagi rohkem teile öelda. Tahan lihtsalt, et sa oleks teadlik, et kui ma vahepeal võibolla vaiksemalt olen ja kuskile minna ei soovi, siis olen ma pugenud urgu. Mul pole sõnu väljendamaks oma kurbust, hirmu, ootust, lootust. Kui sa mind praegu näeksid, siis pisarad räägiksid sulle oma loo ja mu keha tõmblemini sellest nutuhoost annaks sulle teada mu meelelu tõsidusest.

Veel enne kui sa mind haletsema hakkad, pead sa aga teadma seda, et olen ma südamest tänulik selle teekonna üle ning arvan, et see on olnud väga tähtis! Jah, see tee on olnud pikk, konarlik, auklik, pilvine. Aga seda eredamad on selle teekonna päikselised päevad, seda ilusamad on selle raja kurvitagused, seda südamlikumad on selle ajaperioodi jagatud hetked. Seda kõike ei olegi nii tähtsusetult vähe. Ja need teadmised, kogetud hetked annavad sellele nii piinarikkale rännakule selle tõelise värvi ja mõtte. Ja lootuse! Ja usu mind, see kogetu ei ole haletsust väärt. Ja ühel päeval see ootus tasub ära!

Aga hetkel tahaks ma olla kohal! Enam ei jaksa. Tahaks, et sellel ootuste-lootuste teekonnal oleks oma helge lõpp. Mida pikemaks see aeg venib, seda rohkem on valu, vaeva ja muret. Seda rohkem on musti hetki. Seda rohkem on üksildust. Ja sellesse olengi ma laskunud.

Igaüks peab oma risti kandma… öeldakse. Ok, ma kannan seda. Pole kunagi olnud midagi võitlemise ja püüdlemise vastu. Kannan. Kannatlikult. Oma. Risti. Kannan seda teadmises, et üht või teist moodi saab selle tee otsas minust EMA! Kõik võtab ainult natuke aega. Et lombist kuiva jalaga üle pääseda, peab hüppama ühelt kivilt teisele. Mõnikord kulub natuke aega, et koguda julgust järgmisele kivile hüppamiseks.

Kui oled mu sõber, siis mõttes küsid ja imestad, et mida sa saaksid minu heaks täna teha?

Nõu anda? Ei. Parem ära tee seda. Usu mind, olen piisavalt guugeldanud,  tean meie võimalikke järgmise samme, käinud arstidel, süstinud, söönud vitamiine ja rohtusid, olnud tervislik, mitte nii tervislik, otsinud meie probleemile uusi lahendusi ja võimalusi, vahetanud arste jne. Rääkimata posijatest, ennustajatest, terapeutidest.

Kui sa endalt selle jutu peale sõbratiitlit maha ei taha raputada, siis ütlen sulle ausalt: sa pead olema minuga kannatlik. Ma ei pruugi tahta neist asjust igal ajal kõnelda. Võibolla üldse ei taha ma sel teemal näost näkku arutada. Ja kui ma mõnikord soovin rääkida, siis tõenäoliselt pole mul muud midagi sinu poolt vaja, kuis seda et ma võin sinu õla najal nutta.

Kui sa ikka veel oled kindel, et tahad mu sõber olla, siis helista või kirjuta mulle, kui ma ära kaon ning küsi, et kuidas mul läheb! Ma tõenäoliselt vastan sulle, et olen ok. Sest sageli on kõigest väga raske rääkida. Aga vähemalt on mul teadmine, et ma ei ole üksi. See on lihtsalt minu valik, olla siin kodus üksi.

Tõenäoliselt ma pole olnud alati sulle hea sõber, aga mul on alati jagunud hinge, mõtteid ja aega neile, kes on abi küsinud. Kahjuks olen neil päevil (ja nii kahju, et sellest on saanud aastad) nii enesekeskne ja alalhoidlik, et alati pole suutnud väljapoole elada. Ma vabandan!

Just nii mul lähebki.  Aga ei saa vist enam depresseerida peale sellist julma ülestunnistust ning  selle hingeseisundi jagamist teiega. Jagatud mure on ju pool muret. Kergem kindlasti!

Ja selle tunneli otsas näen ma taas valgust!

Homme on uued jutud.

18 queries. 0.448 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.