ISA MÄLESTUSEKS

Bloged in pereelu by lennuk Monday May 19, 2008

Vennad Urbid "Our Father"

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

See on lugu on ka minu isast…

Kõige hullem on olla siin kaugel ja saada kurbi uudiseid…

Ma pean ajas minema paar päeva tagasi ning rääkima ühest juhtumist. Mängisime Heleniga lauamänge ning korraga käis hirmus pauk vastu akent. Algul arvasin, et naabrilapsed mängivad palli, aga aknast välja vaadates nägin, et betoonil lamab linnuke. Vana uskumus on, et kui lind vastu klaasi surnuks lendab, siis keegi su lähedastest sureb. Minul oli kohe nii paha olla, sest kohe meenus Urbide laul "Our Father". See kõik juhtus mõned päevad tagasi…

Ärkasin täna natuke varem üles. Tormasin arvuti juurde, sest eile õhtul jäi Katrega kokkulepe, et annab mulle teada, kas vahepeal oli isa kätte saanud. Nimelt, oli eile isal sünnipäev ning me kõik siin üritasime pingsalt teda kätte saada. Aga telefon ainult tirises… Keegi ei vastanud! Ei teadnud me siis veel…

Hommikul vilkus juba messangeri aken ja nii tulid mulle  Katrelt kui ka Kairelt kurvad uudised.

Peas on nii palju mõtteid ja emotsioonid ei anna mulle asu.

Kõige raskem on olla nii kaugel, teisel pool maakera. Iga kord, kui tulevad kurvad uudised, oled selles leinas üksi. Leinajad matustel ning peielauas saavad enda jaoks asjad nö. jutud lõpetatada, ringi ümber tõmmata inimesele. Jutustatakse lugusid, räägitakse lahkunust. Ühesõnaga, emotsioonid ja tunded saavad väljundi. Aga kaugel oled üksinda – oma mõtete ja mälestustega.

Puhka rahus, isa! Arvan, et sul saab seal kõrgel olema palju parem elu kui sul oli seda siin maamuna peal!

EMADEPÄEVA MÕTTED

Bloged in pühad,pereelu,reizilennuk by lennuk Sunday May 11, 2008

ILUSAT PÄEVA KÕIGILE EMADELE!

Naljakas see elu… Elad ja oled, mõtled küll, et ühel päeval saavad mul olema lapsed, aga alles hiljem tuleb see tohutu tahtmine ja meeletu soov olla ema! Olla ema-isa ja laps. Olla pere! Lastega pere.

Me jõuame emaduseni erinevaid teid mööda. Mõnel läheb see lihtsamalt, mõnel raskemalt. Mõnele saabub emaroll ootamatult, mõni olude sunnil ootab aastaid mil ta oma emainstinkte saab tööle rakendada. Mõni jääbki seda hetke ootama ning rakendab end ühiskondlikku töösse, et ellu viia inimloomuse kõige suurem instikt – olla kellegile kasulik, vajalik.

Öeldakse: Tänutunded oma vanematele annad edasi oma laste kaudu. Oma laste kaudu annad tagasi selle piiritu armastuse ja tänu!

Seni, kuniks mul seda emaarmastust jagada ei ole, pean ma oma tänu väljendama sõnadega. Ma olen nii õnnelik, et ma siin ilmas olemas olen! Ma olen nii tänulik kõige eest, mida mu ema on teinud. Jah, me kõik teeme vigu, meil kõigil on mingid probleemid, kehvemad päevad, mõningad asjad/käiumised/probleemilahendused on küsitavad, aga lõpptulemus on ju kõike seda väärt. Ma olen just selline nagu ma olen tänu sellele kust ma tulen! Oma heade ja vigadega, pahemate ja paremate päevadega. Aga nii õnnelik. Uskumatult õnnelik.

Ma olen jõudnud äratundmiseni ja tõden, et nii õnnetuks kui ka see emaks-isaks saamise pikk kadalip on mind teinud, olen ma ühtäkki nii rahul, et see protsess on olnud just selline nagu ta on. Ma olen, kui mitte kõige õnnelikum, siis kindlasti üks õnnelikemast inimestest maailmas – just sellest teadmisest, et mis see ootuste-lootuste aeg on minuga teinud. See aeg ei ole minule/meile kerge olnud. Ära arvagi seda! Selles on olnud nii palju segaseid mõtteid ja koledaid pettumusi, tühja lootust ja kurba tõde, aga teiselt on selles ka olnud hellust ja armastust, tuge ja teineteise mõistmist.

See protsess on senimaani aega võtnud kaks ja enamgi aastat. Peale kahte aastat on ootus, lootus ja pettumine hoopis teisemad, kui nad olid seda alguses. Selles on miskit omamoodi küpsust ja teadlikkust.

Jah, ühel hetkel ei ole lapsetegemine enam kahe inimsese asi. Mingi hetk terve küla on sellega seotud, ok… tegelikult küll ainult kliinik. Linnavahel ma ei jõllita igatsevalt-unistavalt niivõrd rasedaid naisi, kui küpses eas naisterahvaid ning mõtlen, et kas neil on lapsi, kas nad tahavad lapsi, kas nad üritavad, kas neil on probleemid…  That’s called obsession! Yaiks.

Ma olen hetkel nii õnnelik, et meie väike pere on jõudnud selles protsessis tõdemiseni, et meil on üksteise vastu nii palju armastust ja hoolivust, et see voolab üle. See nõuab kolmandat, kellega seda armastust jagada. Me tunnetaksime teineteise armastust veel enam, kui meie kahe vahel hoiaks kätest kinni väike laps! Ma olen õnnelik, et see protsess on võtnud niipalju aega, kui ta on võtnud. Ma olen ise selles kasvanud. Ma olen selles arenenud! Meie suhe on saanud paremaks, kui ta seda kunagi on olnud.

Kunagi saan ma emaks nagunii! Ma olen kindel! Kas nii või naa. Eile esmakordselt käisin ma ühel paljudest adopteerimise veebidel… Aga see on muidugi kaugem tulevik!

Ja niimoodi tunnen ka mina!

POTIPÕLLUMEES

Bloged in lilled,reizilennuk by lennuk Thursday May 8, 2008

Ma olen alati potipõllumees olnud. Toataimi on minu ümber alati olnud, mõnikord vähem, aga mõnikord rohkem.

Lapsepõlvest on meeles, et meie peres alati oli kasvamas luuderohi ja asparaagus ning ka vist vahalill. Asparaagus pudises mõnikord ning luuderohi oli kerge kuivama. Aga nad olid meil päris võimsad.

Kui suureks kasvasin ning potinduse õigused sain, siis hakkasin enda ümber koguma igasugu võimalikke toataimi. Paikusel oli vist mingi hetk, kui mu mälu ei peta… kuskil 70 poti ümber taimi. Livka ema oli üle lugenud! Mulle meeldis omada erinevaid taimi ning siis ma paljundasin neid. Nõnda ma taimedesse uppusingi.

Ma arvan ka ise, et tookord oli neid taimi liig palju. Aga nad kasvasid nii hästi! Mis nendest kõigist taimedest sai? Uskumatu, aga mõnikord olen nendele Paikuse taimedele mõelnud.

Igal pool kus ma natukenegi paiksemaks olen muutunud, olen ma tekitanud alati mingi poti enda lähedale. Kui mitte just isikliku, siis olen ma kuidagi sellega lähedalt seotud. Kasvõi sel kujul, et võtan kastmise enda hooleks. Ja mida paiksemaks ma sain, seda rohkem hakkas jälle taimekesi mu ümber kogunema. Hetkel on Duffy (mu boss) siis hirmus tänulik, sest juba kolm aastat kasvab tal kodus palm. Ja see pidavat olema ime. Sest muidu neil surid taimed kohe välja. No ma nägin miks… Kui ma ükskord hakkasin kastma, siis Dan ütles, et ära näe vaeva, mine koju – ma kastan ise! Nägin kuidas ta kastis! Võttis väga väikse kohvitassi ja viis sellega vett. Väike kohvitass vett suurele palmile!

Siin minu taimeraamat:

Vaatamata mitmeaastastele pingutustele, ei ole ma saanud Aafrika kannikest õitsele (pilt). Mäletan, et tädi Vallil oli neid alati nii palju ning tal paljunesid nii kenasti. Mina jaman oma kahe potiga juba aastaid ja täitsa tulemusteta. Samuti ei ole mul õnnestunud alpikannide säilitamine. Mulle nad hirmsasti meeldivad, aga nad vajuvad nii kähku peale ostmist ära. Soovitusi? Ja millegipärast hoian ma neist kümne küünega kinni.

Kastmisprotsess

Ma ei tea selle taime eestikeelset nimetust, aga vist oli süngoonium. Pilt on siin! See kasvas hirmus hästi meil Paikusel. Aga siin mail olen ma seda taime väga vähe näinud. Sisetingimustes vähemalt.

Sõnajalgadega ma enam siin ei katseta. Varasematel aastatel olen ma neid mitu korda proovinud soetada ja hoolitseda, aga lõpuks ikka on rüü maas.

Paikusel oli mul mitmeid erinevaid selliseid roomavaid, rippuvaid taimi. Mis nende nimi on, pole aimugi. Siin on pilt. Siin kasvab selliseid metsikult ja ma pole potis neid kunagi näinud. Ega vist ei kipugi potti panema.

Jõulukaktust olen ma alati tahtnud omada, aga seda mul veel pole! Nii, et kui kellegil on jagada, siis ma heameelega võtaksin ühe pojukese.

Kuldnõel või kuldköis või mis ta eestikleelne nimetus on… aga pilt on siin, kasvas mul nii Paikusel, kui ka siin on seda mul alati palju olnud!

Paikusel oli meil võimas diffenbahhia. Siin pole ma seda kasvatanud… enne. Nüüd, mil sain Kaisalt päranduseks tema kaks lapsukest, diffenbahhia ning mingi a la draakoni puu taolise taime. Mõlemad vajasid koheselt vähe putitamist, aga mul jäid nad algatuses natuke tahaplaanile ning mõlemad taimed muutusid väga kehvakesteks. Mul on tavaliselt väga hea nö. roheline käsi, aga vot nende taimedega jäin küll hätta! Ei meeldinud neile vist minu juures! Selle eest saavad nad nüüd piisavalt tähelepanu ning ehk ühel päeval saavad nad ka suurteks ja tugevateks!

Rääkides minule usaldatud lapsukestest… Küllikeselt sain siin nädalapäevad tagasi mitmeid taimi. Kõigepealt on mul tohutult hea meel võimsa monstera eest! Ma olen alati neid taimi imetlenud ning mulle nad hirmsasti meeldivad. Aga mul pole kunagi endal seda taime olnud. Sellel taimel on vahva ajalugu ning arvan, et ta sobib ideaalselt minu uueks hoolealuseks. Lisaks sellele sain ma ühe orhidee ning gardeenia, mis veel otsib sobilikku nurka välitingimustes.

Luuderohtu ma kasvatama siin ei hakka. Palju proovitud, aga kunagi ei õnnestu.

Mis on selle taime nimi? Cissus? Midagi taolist ta oli! Neid on erinevaid sorte ja kõik mulle nii meeldivad! Küll ma üritasin seda Eestis ja kuidagi nagu ei läinud ning siin… mul on olnud see taim juba aastaid, aga ta ei võta jõudu sisse. Pole nii pahas korras, et peaksin hävitama, aga kuidagi kohevamaks ka ei muutu. Näen, kui võimsad ja suured on need mujal. Tahan ka endale sellist võimast! Eks ma üritan!

Hibiskus on olnud alati mu lemmik. Eestis kutsuti seda vist toakaseks?! Mul ei ole oma toakaske. Meil kasvavad need siin hästi.

Hydrangea on välitaimedest mu uus lemmik! Vaata siit! Veel aastaid tagasi pidasin seda millegipärast surnuaia lilleks, aga nüüd ma olen sellesse taime armunud ning üritan meeleheitlikult oma välitingimustes seda putitada. Eks näis…

Meil oli ju kunagi võimas nn. ahvileivapuu. Ka mul oli see kunagi, aga hävis, seda vist põhiliselt paha hoolitsuse tõttu.

Vahalill! Siin neid ei näe. Eestis oli meil võimas. Kas tõesti need õied on mürgised? Meil oli ta ju veel magamistoas!

Selle taime eestikeeleset nimetust ma samuti ei tea. Jänesejälg? Pilt on siin! Aga neid ma olen üritanud siin viimasel aastal potitada.

Mulle meeldivad ka igasugu filodendronid. Siin ja siin! Aga mul neid ei ole… veel!

Mulle isiklikult meeldivad kaunid havisabad, aga mul neid ei ole.

Aga mul on hobusesaba. Pilt on siin, aga meil ei ole see juuremuna veel nii suur. See uhkustab Harry toas.

Ficused kasvavad ka siin hästi, aga minul kuivab ta alati kuidagi ära. Jääb rootsuliseks.

Üritan siin juba mitu aastat kasvatada ka võimsat tups-roht liiliat. See tuntud köögitaim. No ei lähe mul siin toas see kuidagi. Elab, aga ei ole kordagi poegi ajanud…

Mõned pildid sellest, millega ma õuetingimustes hakkama olen saanud.

Valged roosid on mul tegelikult üsna hädises olukorras. Nad kipuvad mul hallitama minema. Minu teooria on see: kuigi nad saavad päeval päikest, kasvavad nad kõrge seina ääres ning niiskus koguneb sinna. Nad on ilmade soojenedes muutunud natuke kaunimateks. Mingi hetk oli küll plaanis lilli vahetama hakata.

Bugoviinia (punased õied) on siin väga tavaline puu/põõsas. Mulle pole ta enne suurt muljet avaldanud, aga siin jalutades on need kaunid ja eredad põõsad silma jäänud ning soetasime endalegi trepinurka. Ripp-pottides on pelargoniumimid. Kasvuhoos küll alles. Ma loodan, et neile seal meeldib.

Ma üritan ka sellel aastal tomatitega. Eelmine aasta läks natuke jamasti, vaatame mis sel aastal saab.

IRENEL KÜLAS

Bloged in reiz,reizilennuk by lennuk Monday May 5, 2008

Eelmine nädalavahetus viis mind taas San Francisco kanti. Seekord ootasin ma seda külaskäiku enam, kui kunagi varem. Olin juba kaks kuud oodanud uute maailmakodanikega kohtumist. Aastavahetuse paiku sai meil Irene titesabin maha peetud ning nüüdseks on Irenest saanud kolmelapse ema ja tema kaksikud poisid, Emil ja Erik on 2-kuused.

Irene, Emil, Erik ja Evelyn

Emil ja Erik ja lutihoidja Konn

Erik ja lihapirukas (oi kui suure ampsu ta võttis!)

Emilile vist pirukas ei maitse!?

Nagu alati, on Irene juures nii kena olla. Ega seekordki teisiti ei olnud! Kuigi pisititad siiski palju tähelepanu ja aega tahavad, olid nad minumeelest täitsa ideaalilähedased. Neid oli väga kerge õnnelikuks teha. Kas lutt suhu või kiigule hoog sisse!

Aga tööd on siiski palju. Ma olin selles juba enne veendunud, et kaksikud on palju tööd, sest mu sõbrannal Petrissal on ka kaksikud ning selle tõttu lugusid kuulnud.

Nagu tavaliselt, kokkasime Irene juures midagi kodust. Seekord siis praekapsas ja seapraad ning lihapirukad on juba vist traditsioon.

Pühapäeva pärastlõunal käisime Irenega kevadises Filoli aias. Lillemeri oli võrratu!!!

Ma arvan, et jõuan sellel suvel veelkord sinna.

 

SEDA EI OLEKS PIDANUD TEGEMA… VÕI SIISKI PIDI?

Bloged in lõbus,reizilennuk by lennuk Sunday May 4, 2008

Eile käisin nö. hilbupeol + Reeda soolaleib (sellest hiljem) ning sõitsime sinna Kadriga koos. Tekkis selline vallatu mõte, et läheme ennustaja juurde! Kadri, tema noor inimene, oma eluõnne otsingutel ja keerulised ajad ning arvas, et oleks hea, kui keegi kas nii või teisiti natuke juhtnööre annaks. Arvas, et see peaks olema kindlasti must ennustajamutt, et neil tundub olevat eriline vaist. Mina olin endagi suureks imestuseks väga lahkelt nõus kaasa selle seiklusega minema. Jaanuaris sain ju ennustuse seansi sünnipäevaks ning see oli suurepärane kogemus.

Et kuhu siis minna? Linna vahel on siin ja seal selliseid väikeseid majakesi silma jäänud, kus suurelt silt Psyhic Reading (tõlge: ennustamine). Mul ei ole kunagi need majakesed usaldust äratanud, aga kui nüüd sellise tasemega seikluseks juba läks, siis meenus mulle, et just üleeile olin oma hommikukõnnil mööda marssinud ühest sellisest kohast ning uksepeal oli veel nn. soodushinna silt.

Mõeldud-tehtud. Läksime sinna. Maja nägi päevavalguses üsna selline ropp välja, aga me olime juba selleks ajaks nii hasardis, et mitte miski meid enam ei peatanud. Ka hoovis üle ajav kanalisatsioon, mis haises üsna tülgastavalt. Meie koputuse peale saadeti meid tagaukse juurde ning meile avati uks, mis viis päris suurde tuppa, mis oli täis uhkeid diivaneid. Tuba iseenesest oli nii lage. Ainuke täide sellele ruumile oligi istumiskoht.

Mutt tutvustas, et mis teenuseid ta pakub… Et käelugemise eest võtab $10 dollarit, aga see ei ole nii spetsiifiline. $35 dollarit taro kaartide lugemise eest, aga tema tõeline anne ja spetsialiteet on nö. silmadest lugemine (ning vaatas mulle sellega sügavalt silma) ning maksab $55 ning on väga spetsiifiline ning see seanss võib kesta tund aega.

Vau, kõlas väga uhkelt ning ostetud me olimegi. Mõlemad tahtsime hirmsasti, et keegi meid loeks ning räägiks, mis tulevik toob.

Mina sain esimesena letti. Appi, sain kohe aru, et see muti jutt pole miskit väärt. Tal polnud midagi peale väärade väidete öelda. Ja ta isegi ei julgenud silma vaadata enam. Ta üritas mind millegipärast tembeldada piinatud naisterahvaks, kes on hetkel väga üksik ning keegi meesterahvas teeb mulle liiga. Ok, kui esimene shokk möödas oli, siis hakkasin kaasa mängima. Vastasin ta küsimustele valesti ja tegin näo, nagu kõik läheks hästi täkkesse. Et tema valed veel rohkem innustust saaksid.

Ega tal midagi suurt öelda ei olnud. Tunnist ajast jäi küll asi kaugele. Aga lisaks kõigele nägi ta minu silmades kurbust ning lubas teha ühe eriseansi, et minu meeli nö. kõrgemale viia. Lubas kaks küünalt minu jaoks süüdata…. aga seda kõike teeb ta $200 eest. Siis saab kõik mu ümber kenaks ja helgeks. Ahjaa, aga kellegile ei tohi meie omavahelisest asjast rääkida, sest siis kaob see nö. asja mõte. (Oi, kui kahju, nüüd ma lobisesin teile kõigile sellest välja. Mis nüüd saab?)

Ma olin enda peale sisimas nii tige, et sellise summa olin tühja visanud.

No siis oli Kadri kord. Oleks tal raha maksmata olnud (kaval mutt, võttis meilt raha ette), oleks ma talle öelnud, et tõmbame uttu…

Kadrile ajas ta enam vähem sama juttu. Esitas samu küsimusi, andis välja enam-vähem samasuguseid seisukohti nagu mul. Aga Kadrile lubas kogunisti 4 küünalt süüdata, et peigmehed tema juurde tuleksid ning küsis selle eest $400 dollarit. Ja muideks vihjas, et nurga peale bensujaamas on rahaautomaat.

Kadri oli oma kõneluse ajal teada saanud, et mutt on Rumeeniast. No mis sa mustlasmutist tahad!!!??? Jah, olime üsna pettunud, et musta ennustaja asemel sattusime mustlase juurde. Mustlased on ju head rääkijad. Ega asjata mustlased Võru bussijaamas oma ennustamisteenust ei pakkunud!

Naersime loomulikult, aga samas oli meil ka kahju oma rahast. Lohutuseks läksime kinno vaatama Maid of Honor, mis oli parem, kui ennustamine!

TALVEMOOD

Bloged in käsitöö,reizilennuk by lennuk Sunday May 4, 2008

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Veel enne kui kevad täies kuumuses võhma mul välja võtab, saan õhtutundidel nautida ema kootud kampsunit ning harjutada juba järgmiseks aastaks.

Kampsun on aus. Ilusa mustriga ja värv on ka mulle sobilik. Samuti on igat pidi paras. Varrukad ja kuskilt ei pitsita, aga ei ole ka lai. Müts meeldib ka väga!

Ainult et modelli minust küll ei saa!

TEATERIJUTTU SIIT JA SEALT

Bloged in lõbus,reiz,reizilennuk,teater,tervis by lennuk Sunday May 4, 2008

Juba mõned kuud olime teatrirahvaga oodanud Lakewoodi reisi. Umbes 3 aastat tagasi käisime seal Patuoinaga ning vastuvõtt oli niivõrd soe, et lihtsalt tahtsime seda uuesti kogeda.

Nii kui klassiekskursioonil… Peaaegu terve trupp lendas koos. Selle tõttu kulges pikk lendki seltskonnaga päris kähku.

Reisi eesmärk ainuüksi oli teater ja selle lühikese nädalavahetusega ei jõuagi midagi muud. Saime tunda tõelist Eesti kevadet, näha hiirekõrvu, kogeda tuult ja külma…. Sellist, mida meil siin Kalifornias naljalt ei anta.

Etendus toimus laupäeval kell 3 pärastlõunal. Viimase hetkeni õppisime veel lava tundma. Dekoratsioonid olid kokku klopsitud päris suvaliselt ja kogutud siit ja sealt. Lõpppilt arvan, et oli ok.

Kõige hullem oli see, et mul polnud närvi üldse sees. See ei ole üldse tegelikult hea. Ma ei jõudnud oodata, millal lavale ükskord saab! Proovidest oli siibris, tahtsin lavale! Tahtsin seda tõelist närvikõdi!

Toivo ja Asta diivanil möllamas

Galeriiomanik Sylvia Veelmann oma tütre Astaga

Reporter on kohal! Ja artikkel läheb daamide zhurnaali.

Kolmas vaatus – unenägu

Peale etendust

Meie teatritrupp Lakewoodis

Vahetult enne lavale minekut tuli lõpuks ka närv sisse. Ja see oli hea! Enda näitlemisega jäin ma enam vähem rahule. On olnud paremaid momente, aga kokkuvõttes tuli kõik ilusti välja ja midagi ei läinud meelest. Paar huvitavat viperust…

Lavale oli unustatud panna üks väike lauake, kuhu nii mina kui ka Härra Rebane oma jooke vahetevahel asetame. See tekitas paraja segaduse, sest kui ma surusin Rebase diivanile istuma, polnud tal oma bokaali kuskile panna. Ma olen päris uhke meie improvisatsiooni peale, mille me selle väikese lavaapsu tõttu korraldasime. Meie improvisatsioon teenis ära publiku naeru.

Teine lavaline segadus oli… mul! Kolmas vaatus on 5-minutilise unenäo lavastamine. Peale seda lähevad korraks kaardinad ette ning korrastatakse lava ning neljas vaatus võib alata. Minul on aga selle aja jooksul päris palju teha. Kõigepealt tuleb mul unenäo vaatuseks üles tupitud soeng kuidagi alla saada ning siis neljandaks vaatuseks suled pähe saada. Mul on ka enne aega natuke väheks jäänud, aga seekord oli küll tõeline oht, et ma õigeks ajaks riietusruumist tagasi ei jõua. Kuulen kuidas Hr. Paadimeister ja Hr. Rebane teevad remarke, mis on minule vihjeks, et nüüd kohe lahkub Rebane ning minul aeg sisse minna. Aga ma jõudsin, aga vist ähkisin ja puhkisin isegi veel lavale jõudes.

Laupäeva õhtul pidutsesime kõigepealt Lakewoodi Eesti Majas ning jätaksime poole hommikuni Jüri sviidis, süües suurepäraseid snäkke ning mekkides Saku õlut. Ning Helena sai lõpuks kasutada oma malevas õpitud oskust õllepudeli avamisel. Sest meil ei olnud avajat!

Tahan veel lavale!

Saatsin siin nii mõningatele etenduse Kihluse video. Kas vaatasite? Ah?

Kohe peale Lakewoodi reisi oli Los Angelese Eesti Majas võimalik näha tõelist teatrit. Ei mingit amatöörsust, vaid tõelist proffesionalismi. Etendus Mart Kivastiku "Sõdur", mis põhines Johann Laidoneri vanglaaastatele. Ain Lutsepp Laidonerina ning Roman Baskin oli sõdur. Tükk oli tõsine ja karm, kuid absoluutselt vaatamist ja kaasaelmasit väärt.

Muideks, ema kootud punane vaip läks lavadekoratsioonina raskelt loosi. Korraks tekkis küll mul mure, et äkki venitab mu vaiba liiga ära, sest mingi hetk Sõdur tiris vaibal lamavat Laidoneri. Siin siis pildivalik:

Lava ja laval on minu ema kootud vaip!

 Peale etendust "hängimas"

18 queries. 0.643 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.