KOLI-KOLIMINE

Bloged in reizilennuk,uudised by lennuk Monday June 25, 2007

Me siis oleme end ümber asustanud! Asi on kaugel lõplikust faasist! Aga liigume tasa ja targu sinna suunas. 

Alustasime umbes nädal tagasi, mil iga õhtu kumbki autotäie kraami uude kohta trantsportis. Laadisime asjad oma uude kahe-auto garaazhi ja tagasi. Ja nii igal õhtul. Nii sai kogu kapikraam ja pudi-padi väga edukalt ära toodud.

Laupäeva varahommikul oli meil tellitud U-haul track. Peale oli laadida vaid mööbel ning seda ei ole meil täna meie eelmise väikese korterikese tõttu mitte just väga palju. Kaks kummutit, kaks riiulkappi, nurgadiivan, voodi, kolm pisemat või veel pisemat lauda, mõningad riiulid, ja suur nn. tsektsioonkapp, mille me küll tegime kaheks tükiks. See viimane on meil olnud tüdrukute ajast Watseka tänaval üks suur naljanumber. Ja ma oleks võinud kihla vedada, et järgmisesse kohta ta kaasa ei tule, aga leidsime selele kapile uue lahenudse. Nimelt tegime ühest kapis kaks erinevat asja – telekalaua ja liikuva laua või pingi (vastavalt olukorrale).

Peale kolimist ruttasin tagasi Eesti Majja, kus oli LEP 2007 juhatuse ja toimkondade üldkoosolek. Sellele järgnes jaanipäeva tähistamine. Ilm oli suurepärane ning rahvast muukui tuli ja tuli juurde. Nimekirja sai 90 nime. Peale Los Angelese oli rahvast ka San Franciscost ja San Diegost. Peo võik igati kordaläinuks lugeda ning lõbusa ja meeleoluka pildialbumi panen varsti üles!

Küll oleks tahtnud pühapäeval uues kodus sebida, aga mul tuli hoopis rutata tagasi Eesti Majja, ning meil oli ette nähtud teatriproovi pikapäevarühm. Kui õhtul kuskil 4 paiku koju jõudsin, siis läksime poodi omale pulma-aastapäeva kingitust ostma. Ühine kink oli külmutuskapp. Aga eelnevalt olime üksteist üllatanud vastavalt siis: Harry kinkis aastapäevaks mulle CAT6 juhtmed ning mina rõõmustasin Harryt vannitoa kardinate ja vaipadega.
Tundsime oma kinkide üle väga suurt rõõmu! :)

Õhtul jõudsin päris palju kaste lahti pakkida, aga segadus on endiselt domineeriv. Asjad said kokku pakitud lootuses, et kui neid lahti pakin, siis pesen need korralikult ja puhastan tolmust. Aga mul lihtsalt pole aega nii põhjalik olla. Tegin otsuse, et praegu asjad paika ning kui siin rohkem aega hakkab jääma, siis võtan ette puhastamise ja asjade üksikasjalikuma pesemise!

Lisan veel detaile, aga praegu ootab mind veebitöö!

Meie kodu telefoni number enam ei kehti. Ainult mobiilinumbritel olen kätte saadav ning loomulikult internet. Peale interneti saamist (teisipäev) oleme ka Skype telefonin saadaval. Me võtame endale Skype numbri ja lauatelefoni me endale võtma ei hakkagi…

VESISED UNENÄOD

Bloged in reizilennuk,unenägu by lennuk Monday June 11, 2007

Juba kaks ööd järjest näen ma unes vett. Eile öösel nägin unes ookeani! Võimsaid ja ilusaid lained. Täiuslikud surfilained. Suured ja kõrged. Küll ma imetlesin neid. Kuniks keegi surfaja lainesse jäi. Ja siis loksus laine kaldale ning saime natuke märjaks. Mäletan, et minuga oli Harry, kelle püksid said märjaks.

Täna hommikul ärgates mäletan end imestamast: jälle vesi! Seekord märksa rahulikum ja lausa sobilik ujumiseks. Seda parasjagu kavatseski teha Jüri, meie Lääneranniku Päevade esimees. 

Mida tähendab vesi, ookean? Mäletan kuskilt, et vees ujumine on nagu haigus või midagi sellist! 

SUVE EI OLE! EGA TULE! (kuid sellest rõõmsalt ja optimistlikult)

Bloged in reizilennuk,uudised by lennuk Sunday June 10, 2007

On pühapäeva hommik, varahommik… et rõhutada seda, et endiselt olen ma hommikuinimene. See on aeg, mil asjad tehtud saavad ja produktiivsus on siis kõrgpunktis. Õhtuks ma kustun ja ma lihtsalt olen, kulgen.

Olen endale selgeks teinud, et sel aastal mul suve ei ole. Nädalavahetusi täidavad koosolekud, teatriproovid, kohustused seoses saabuvate Lääneranniku Eesti Päevadega. Elan helgete hetkede nimel, ürituse hea kordamineku nimel.

Huvi ürituse vastu on väga suur. Rahvast tuleb peale Ameerika lääneranniku ka veel hulganisti idakaldalt, Kanadast, Euroopast ja Eestist. Organiseerijad võivad küll organiseerida, aga lõpuks teevad üritusest ürituse ikka inimesed, kes kokku tulevad. Vanemal generatsioonil on see juba harjumus, sisse kodeeritud. Kui on, siis lähen! Auasi! Ja need kes juba lapsena Lääneranniku päevadel hakkasid käima, neile on see täielik pidupäev. Sõbrad tulevad kokku ja nad ootavad seda väga! Nii on minu kõrvalvaataja arusaam.

Aga need, kes siia tulnud viimase kümne aasta jooksul? Sellel üritusel ei ole Eestist siiaasunute hulgast sellist kaalu ja tähtsust, mis nö. tõeliste väliseestlaste hulgas. Arvan, et see ei ole nende traditsioon, ei ole seda sidet ja harjumust. Mina olen sattunud sellesse ratasse ja raske on sealt maha astuda. Ja kas ma seda tahangi? Jah, praegu on raske ja kiire, aga see ei takista mind uskumast ürituse kordaminekusse. Orgunnipunt on saanud mu lahutamatuteks kaaslasteks!

Mina olen käinud kolmedel Lääneranniku Eesti Päevadel. Lisaks üks ESTO. Olen märganud, et mida aeg edasi ja mida rohkem tead inimesi, seda rohkem tahad sellistest üritustest osa võtta ja on nagu põhjust. Olin endalegi üllatuseks Portlandis imestunud, et igal sammul tuli vastu inimesi, keda teadsin kas eelmistest festivalidest, suusareisidest, teatri külalisetendustest. Jällenägemisrõõm, mis alguses oli rohkem selline tõdemine "Ahah, sind ma olen enne kohanud"-tasemel, on muutunud tõeliseks jällenägemisrõõmuks ja äratundmiseks!

Teatriproovid lähevad kenasti. Lõpuks ometi on mul oma roll enam-vähem peas ja rollitunnetus on lõpuks peaaegu paigas. Ega polegi ju siin midagi jäänud! Vaid hädised 2 kuud, mis tähendavad vaid kaheksat proovi. Igatahes, infoks neile, kes plaanivad teatrietendust tulla vaatama: See tükk on päris lõbus ja usun, et meie amatööridest näitlejad suudavad pakkuda teile toreda teatrielamuse! Soovitan rutata piletite ostmisega, sest Barnsdall Gallery Theatre mahutab ainult 300 teatrihuvilist. Väga palju on juba pileteid ära ostetud. Ma loodan, et keegi huviline ukse taha ei jää! Osta pilet/piletid juba täna! See konkreetne punt on meil koos käinud juba oma 10 aastat.

See ei ole olnud minu plaan, et Reizilennuk niimoodi unarusse on jäänud! Ma ei arva, et mul blogimisest isu täis on. Selline suhtlusvorm oma lähedastele ja sõpradele on minu jaoks olnud asendamatu. Teate ju küll, kuidas me kõik maailma igas kandis laiali oleme. Alati ei ole ju telefonikõnedeks ja emailideks (ja millal need postkastikirjad viimati käisid) aega ning siis saab endast märku antud just blogil.

Matan siin maha suve, aga tegelikult saab see suvi olema päris põnev! Just hiljuti panime paika Virginia reisi. Äsja sain üllatusena teada, et mul juuli esimene nädal vaba. Vaatasin lennupileteid ja need olid üüratud kallid. Siis aga avastasin, et meil on just parasjagu niipalju miile, et idakalda reis ära teha. Super! Reisid Harry vanematele külla on meil Harryga alati olnud väga toredad!

Samuti on tulemas juba traditsiooniks saanud Jaanipäev Eesti Maja hoovil. Ka sellel aastal saab olema lõke. Elav muusika. Shaslõkk.  

Ja ma hakkasin lugema päevi oma Eesti reisini! Hetkel on 66 päeva! Häbematult vähe, kas pole? Lahkun kohe peale Lääneranniku Päevade Rahvapidu (kahjutunne südames, et ei saa jääda viimasele salakõrtsi üritusele, mis toimub Eesti Majas). Plaan on järgmine: Maandun Londonis ja peatun ühe öö Kristina juures. 14. varahommikul Eesti ja hoobilt Tartusse. See on ka ainuke päev, mil õnnestub Kairega koos olla, sest nagu kiuste on ta just neil päevil, mil mina Eestis viibin Belgias võistlustel. Edasi juba Võrumaale. Noh ja sinna ma jään! Ootan põnevusega 18. augustit, mil on Viitinas lahtiste uste päev. Mis kujul see üritus välja hakkab nägema, see selgub hiljem, aga arvan, et niipalju on paigas, et uksed on lahti ning grill on soojas ning parvsaunal kivid tulised. Nii et huvilistel paluks siis kuupäev kalendrisse märkida.
Tagasi lähen 23. august ning peatun Londonis kaks ööd. Sedakorda Kadi juures, keda pole oma 12 aastat näinud! 

Siis suurim uudis on see, et me kolime! Tuleb üllatusena? Ära muretse, see on üllatus ka meile endale! See tuli küll nüüd väga äkitsi. Meile endalegi ootamatult ning ma ei tea veel, kas tegime õieti! Mul ei ole küll hetkel absoluutselt aega, et kolida ning loodan siin suuresti Harry peale!
Olime end siin väikses tibatillukeses elamises kenasti sisse seadnud ja arvan, et oleksime võinud siin veel natuke olla. Üür oli ju häbematult väike ning ümbruskond saanud tuttavaks…
Aga muutus on ju alati hea. Ja mis kõige parem, uus koht on rohkem kui kaks korda suurem, kui meie praegune elamine! Ja teine asi, miks kärmelt otsuse tegime, oli see, et meil õnnestus järjekordne hea üüridiil teha!
Kes on meie köögis käinud, siis nad teavad missugune meeter korda meeter pind see on! Teatan uhkusega, et minu uus köök on 10 korda (ok, liialdan – aga vähemalt 5 korda) suurem ja mis kõige toredam – meil saab ruumi olema söögilaua jaoks! Me ei ole 6 aastat koos söögilaua taga istunud ning ühiselt söönud! Ma loodan, et me saame selle kombe taastatud. Ma tõesti loodan seda! Pahad (tingitud tingimustes) harjumused on ju raske ümber õppida. Korteris on kaks magamistuba. Üks väike lisaruum. Kahe auto garaazh. Ja võimalus teha haljastust.
Me ei koli oma praegusest elamisest kuigi kaugele. Ja rajoon võiks natuke parem olla, aga mis teha… Nimelt Ingelwood. Kes LA’s elab, teab, et Ingelwood on rohkem hood’i kuulsusega, aga igal linnaosal ole oma nö. paremaid ja kehvemaid taskuid ning ma loodan, et me oleme normaalses taskus. Kohe paari bloki kaugusel on Weschester ning Los Angeles. Lähedal elab teisigi eestlasi: Kadri ja Helena ja Kaisa.
Kui sisse seatud, siis ka külla tulete!

Ok, selle kolimise jutuga asja kokku tõmbangi hetkel, sest ma pakin natuke ja siis juba teatriproovi!

18 queries. 0.876 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.