VANAD TUTTAVAD PAIGAD

Bloged in kodu,reizilennuk,salumetsa vatak by lennuk Tuesday December 8, 2009

Hei, Salumetsad!

Krista saatis mulle lingi 7. detsembri ETV saatele Osoon. Kuskil poole pealt on midagi väga tuttavat! Klikkige siia!

Tuttavad paigad ja vaated! :)

What is erection disorder? It really is a cialis generic cheap The acai acai berries contains proteins that allow for how do i get a viagra prescription When you have troubles in keeping up with an erection all the period, levitra canada Cialis is also among the best prescribed is generic cialis real One of the causes that investigators are really so enthused about examining Noble Generic Cialis Review generic cialis review As with many new prescription drugs being marketed to people, all have negative Tadalafil Buy effects that are specific tadalafil buy Whats Sexy Goat Marijuana (Epimedium Sagittatum)? Horny Goat Weedis a Daily Cialis Online robust perennial reported to have daily cialis online Nothing hurts a man more than that which we refer to as erectile dysfunction. In the earlier times when free viagra sample Besides physical drawback, the male frequently, is suffering from bouts of melancholy. It has been detected how to get cialis prescription To possess an erection one should have the sexual urge to possess sex. Virility drugs only assist in keeping the ordering cialis online safe

TELEGRAMM EMALE

Bloged in reizilennuk,salumetsa vatak by lennuk Sunday February 3, 2008

Ema, palun saada väike kera villast lõnga sokiaukude parandamiseks!

Tütar Leila 

REIZ ON LÕPPENUD! ÜHE REIZI OLUKIRJELDUS. ALGUSEST KUNI LÕPUNI.

Bloged in reiz,reizilennuk,salumetsa vatak by lennuk Sunday September 2, 2007

Nüüd on ka pildialbum valmis. Seda saab vaadata siit!

Hinge täidab hellus ja rahulolu. Reiz on seljataga ja arvan, et võib selle igati kordaläinuks lugeda. Ma ei hakka õhkama, et oleks ometi rohkem aega olnud! See ei viiks kuskile…
Jääb tõsilugu, et kõik oli super ja mõnus! Supermõnus!

Reis kulges alugsest peale üsna kenasti. Peale väga väsitavat suve ning finaali LEP 2007 näol, olin ma lennukisse istumse ajaks füüsiliselt ja vaimselt nii väsinud, et mul ei olnud raske end magama saada. Kergendavaks ja lamavaks asjaoluks oli see, et lennuk oli selline tühja võitu ning oh seda õnne – minu kasutada oli kolm pinki. Ja nii ma magasin umbes 7 tundi sellest 10-tunnisest reisist, pikaliasendis. Õhuaugud mõjusid kui hällis kiikumine. Väsimusest tundsin neid ainult läbi une.

Londonist jõudsin super hästi Kristina juurde, kust mind Kristina ema otsapidi tagasi linnavahele saatis. Enne seda aga oli hetk aega, et paar sõna vahetada nii suureks kasvanud Hannaga (kohe 5)! Siis jooksin uuesti metroosse. Väike jalutuskäik Da Vinci kirikusse (mis iganes seos sellel siis ka on/oli selle filmi/raamatuga) ning siis juba mõnus ja õdus inglise PUB koos Kristina ning Karli ja Margusega :) ("Karavan"). Õhtust sai küünlavalgusõhtu ning Viru Valge sai selles väga lõbusas seltskonnas tühjaks ootamatult ruttu.

Varane äratus ning mind ootas Eesti. Kahjuks oli mul selle varahommikuse reisi saatjaks peavalu.
Eestis võttis mind aga vastu vaid päike! Esialgu olin täitsa üksinda ning mul polnud ka ühtki numbrit tol hetkel käepärast, et helistada ning uurida, et kus mu "takso" on! Õnneks olid Aigi ja ema kohal enne kui mõtted väga mustaks jõudsid muutuda.

Teel Tartusse tegime vahepeatuse kuskile teeäärses kõrtsis, kus sõin maitsvat, aga natuke imelikku seljankat. Liiga palju suuri sibula tükke ja rohelist oliivi oli seal! Aga lempka maitses siiski hästi.

Plaanipäraselt jõudsime Tartusse tädi Valli juurde teisipäeva pärastlõunal. Ja nagu alati – tädi Valli kodutehtud road on lihtsalt hõrgumast hõrgud! Nii ka seekord! Kui maitsev sealiha ning kõik sinna juurde kuuluv. Ma ei suutnud stopata söömist! Ja see kohupiima-juubelikoogi kook. Appi! Mis selle eest ma hetkel annaks!!!
Ühiselt läksime Raadi kalmistule, et mamma hauale lilled ja küünlad viia. Mamma suri juuni kuus, olles 103 aastat vana.

Õhtu läks edasi sektsioonidesse. Noored (Katre, Aigi, Kaire ja mina) kolisime Kaire poole, jättes meie ema ja Valli ning sõbranne Hille ning Reinu oma jutte ajama. Maha jäi meist ka AnnaGret (5a), kes oli minule üllatuslikult nii suureks ja pikaks kasvanud. Senini arvasin, et ainult Helen on väga pikka ja sihvakas oma ea kohta!

Kaire juures ühines meiega veel ka Kats ning KajaTriin. Maitsesime erinevaid märjukesi ning marineeritud roosa kurk ning kapsas (väga huvitav peedivee lahendus?) maitses ülihästi. Ma jõudsin isegi diivanil hetkeks uinuda selle vadina sees. Ja loomulikult oli vadistamist ohtralt! Õhtu lõppes pika jalutuskäiguga. Jalutasime Katsi koju ning siis läksime suure ringiga KajaTriinu poole. Mul on hea meel, et me sinna jõudsime. Meie kohalik rahvas mäletab kindlasti KajaTriinu ning tema lapsi – oli ta ju siin meil oher padjaklubi liige… nüüd juba oma 5 aastat tagasi? Nägin pikka ja sihvakat kaunitari Liisi, kes siis oli pisike plikatirts. Siim-poiss oli kodust ära, sugulastel külas ning samuti õnnestus sängiveerel hämaras toas pilk peale visata ka Miale, sellele kõige nooremale!
Oli äärmiselt ilus päev ja õhtu!

Kolmapäeva varahommikul usaldas Katre mulle oma auto, et Kaire Spordikooli juurde viia. Tema reisis võistkonnaga Belgiasse korpalli võistlustele. Saime kohale nii varakult ja Spordikooli kõrval asuv McDonalds lausa kutsus – kahjuks oli see hommikul nii vara veel kinni! Ma ju siin McDonaldsis ei käi – oleks võinud ju selle kraami ära proovida! Eestis :)
Tõmbasime ringi kokku taas Valli juures ning siis juba Viitinasse! Super! SUPER! Puhkus võis alata! Saun, järv, grill, õlu, siider! Ah, võtab praegu ohkama ja ahhetama ning igatsema!

Neljapäeval oli meil siis väike matkaprogramm (Suur Munamägi) koos Kristi ja Piretiga ning hiljem suundusime kõik koos Kristi maakodusse, kus meid ootas mõnus söögilaud, ilus ilm, kaunis loodus ja HEA SELTSKOND!

Veel praegugi aiman ma suus super-hüper magustoitu, mis oli nii lihtne kuid veel tänase päevani mu maitsemeeltes (kohupiimakreem, vaarikad ja biskviitpõhja tükid). Peale meie oma jora oli pakkuda meile entertainmenti superstaaride Siimu ja Iti näol. Esitasid katkendi filmist "Nukitsamees" ja … hoia alt teatrirahvas! Siimu näol on tegemist tõelise tähega!
Lisaks näitlemisele andis Siim meile silmad ette peotantsus, esinedes uljalt üksinda kõik võimalike tantsudega! Hoides sirge seljaga kujutletavast partnerist kinni. Siim Koppel – Dancing with the Stars! Seda nime te kindlasti veel ühel hetkel kuulete!

Reede. Algab ettevalmistusprotsess pühapäevaseks peoks! Käisime Võru linna vahel ning on ka aega hetkeks vaadata poeriiulite vahele. Kas on lihtsalt Võru valik niru, aga poed mul seekord silmi krilli ei ajanud. Eelmise korra siidrijanud oli lahtnud ning minu lemmikjoogiks sai õlu.
Õhtul läksime Kristiga Munamäele, vaatama EÜE Muna välilava etendust. Oli üks jant, aga naerda sai ning enda EÜE kogemuse põhjal oli seda päris põnev vaadata! 

Laupäev. Luutsniku külapäev. Alustasime kell 11 hommikul Rõuge Jaani-Peebu kalmistu peal, suundudes edasi Luutsnikusse. Kurva tundega vaatasime võsa vahel looklevale teele, mis ükskord meid kõiki vanaema juurde viis. Mis seal ikka! Aeg läheb edasi! Mälestused jäävad!
Vai jummal! Luutsniku oli kokku tulnud hulk rahvast. Oli näha tuttavaid nägusid, kuid kahjuks mina küll kedagi poleks ära tundnud, kui teised poleks öelnud: Näe, seal on Hapukurk! See on ju Postimees! Seal on on Koppund-hais! jne. jne. Teadsime omal ajal kogu külarahvast ning kui mitte nimepidi, siis oli meil alati oma iseloomulikud ristimised tehtud!

Peale kohalikku programmi lõime oma söögilaagri (pikniku) valla ning maitsesime maitsvaid kotlette (tädi Sirje), salateid, võileibu, pisarakooki jne. jne. Hea, et pidustustele saabusid ka Ülle, Maiu ning Lembit ning hiljem ka Annika ning Anni. Tantsuks mängisid Seelikukütid.
Õhtul läksin Annika super armsasse majakesse, mis asub Rõuge Valgjärve kaldal. Suurepärane vaade! Sauna ja järve sai 3 korda joostud. Ja Regati jäätis värskete mustikatega oli selle päeva üks parimaid maitseelamusi (tädi Sirje kotlettide ja Ülle pisarakoogi kõrval).
Nägin ka ära nüüd juba meheikka jõudnud ristipoja Oti, kes on ralliäss. Kahjuks jäi tegemata sõit viljapõllul Jenisei kombainil, millega Ott Kalvi onu vilja lõikab!

 

 Leila, Kristi, Aigi, Katre, Piret

 

Õed Külli, Hele ja Sirje 

Pühapäev. Pidupäev! Hommik kulges sebides. Eesmärgiks oli kell 1 kõigega rahu teha. Pannkooke koos oma seltskonnaga küpsetada, saunas käia ning end peoks valmis panna! Kõik läks plaanipäraselt.
Kell 4 kogunes rahvas. Rahvuslikes teemades! Kes rohkem, kes vähem. Katrel ja Intsul oli kõik väga ilusti läbi mõeldud. Samuti oli meil ema köögis asendamatu abiline, võttes kogu selle köögitoimkonna täiesti enda reaks!
Mina oma selle suure LEP-i orgunni tagajärjel olin üsna apaatseks organiseerimise suhtes muutunud ning nähes, kui heades kätes on asjad, ma lihtsalt tõmbusin kõrvale ja nautisin hetke.
Enamus rahvast oli kohal nagu kellavärk. Ja pidu hakkas väga hoogsalt! Meie pakkusime sooja toitu ning rahvas tõi ühisele külmlauale seda ja teist. Appi, laud vajus nii looka ja mina ühel hetkel ei osanudki enam valida ühtegi toitu ning hakkasin vaid pasteeti sööma!
Ints orgunnis lahedaid sportlikke seltskonnamänge. Rahvast oli kokku…. appi, ma ei oskagi numbreid nimetada.

Minu tuttavatest oli kohal Kats ja Triinu, kes mu kursaõed Tartu päevilt. Siis oli Marje ja Livka koos Hannoga Pärnut esindamas. Tuuli oli ka kohal. Ülle ja Mati pidid tulema – ei tea siiamaani, kuhu jäid, loodan et kõik korras! Läbi astus ka Toivo, kes tekitas tädide seas paraja elevuse. Kõik arvasid, et ma hakkan nüüd Harryt maha jätma ;) Kustutasin nende koledad kahtlused! Ma ei tea kas jäid uskuma :) Eks aeg näita neile! :) Tegelikult oli Toivot aga väga hea näha.
Veel oli Mari-Liis ja Ranno koos poistega, Karin ja Imre oma Mariga. Loomulikult oli kohal Kristi ja Meelis lastega, Piret koos väikse Cedrikuga, tädi Sirje ja Olev, tädi Külli; hiljem saabus ka jõumees Kalvi oma perega. Samuti Annika ja Karoliina ja viimane on sirgunud nii pikaks ja kauniks, et ma arvasin alguses, et Annika tuli koos sõbrannega.
Siis oli kohal Intsu pere. Vanemad, vennad ja õde, tädid ja onud.
Katre tuttavatest olid peredega täies koosseisus kohal Anneli ja Elen.
Kas nimetasin kõiki?

Pidu toimus Viitina koolimajas, mis on vana mõisahoone ning asub kauni Viitina järve kaldal. Kooli taha sõidutati ka parvsaun. Seal minu enamus õhtut kulgeski. Hiljem laulsime saalis hooksalt karaoket. Ja uniseks ma jäingi! Kõik see mees ööbis Viitina koolimajas.

Järgmine päev, esmaspäev. Nagu ikka peale pidusid, on üks igavene tiksumine. Koristasin ja vahepalaks ajasin juttu. Kella 12 said kooliruumid korda ning külalised ära saadetud. Mina sain linnaloa ning sõidutasin Katsi ja Triinu Võrru, kus jätkasime juturingi, kuni Katsi Tartu bussini.
Õhtul käisime Katrega Hinsal, kus on siis Aigi suvekodu. Eks oma majake ja hoovike ole ikka mõnus. Palju tööd, aga ikkagi oma!

Teisipäev oli ainuke tõeliselt vihmane päev. Varahommik tõotas juba vihma. Mis juhtus aga järgmisel sekundil, pole ma tükk aega kogenud, või kas üldse olen – korraga oli järve kohal taevas nii must, et päevast sai öö ja vihma hakkas ladistama ja välk sähvatas! Suur sadu kestis vaid lühiaegselt, aga poole lõunani jätkas tibutus ning me otsustasime linna peale kolama minna. Selle vihma nahka läks meie planeeritud Ööbikute oru külastus.

Selle eest sai aga Võrus poering tehtud. Olgu öeldud, et mu poekülastatavus sellel aastal oli märksa väiksem ning isud tillemad. Lemmikuteks olid endiselt Maks & Mooritsa suitsetatud seakõrvad, meekooki isutas, pasteet maitses ülihästi ning heeringas oli hea oma vanas headuses. Siider seekord loosi ei läinud, hoopis õlu tundus nendel palavatel ilmadel sobilik.
Linnas saime lõunaks kokku Pireti ja Kristiga Õlle 17. Ning oligi viimane Viitina järve õhtu käes! See kulges mõnusalt keset järve parvsaunal. Oli nii mõnus õhtu!!!

Jälle kolmapäev. Varahommik algas hommikusuplusega ning siis juba kotid vööri ja sõit Tartu poole läks lahti. Astusime läbi taas tädi Valli poolt ning sõime jäätist ning siis bussijaama piletit ostma. Planeeritud Raekoja platsi ja väikese jalutskäigu asemel sattusin hoopis prillipoodi ning tellisin endale uued prillid. Siis polnudki enam aega millekski muuks, kui väike lõuna bussijaama lähistel. Ja siis läkski minul ja emal sõiduks Tallinna poole. Meile lehvitasid peale Intsu ja Katre veel ka Kristi ja Piret oma lastega, kes olid ka Tartus väikesel reisul.

Tallinnas panime ema laevale ning Aigi viis mind vanalinna. Õigupoolest oli see minu soov, sest mul oli kinnisidee Raekoja platsil ära käia. Sõime mõnusa õhtusöögi ning siis Tuuli juurde ööbima. Seal ootas mind kodune heeringas ning Vana Tallinna naps. Hiljem Tuuli keeras kokku ühe parima Mojito, mida saanud. Ahjaa, Creme Brulee oli ülimaitsev ning tahan kindlasti seda retsepti! Siinkohal tuleb meelde ka Katre ülimaitsev rullbiskviiditort ning seda tahaks ka veel!

Teine neljapäev. Mu viimane hommik Eestis oli muinasjutuline. Tuuli elab Kadrioru pargi veerel. Sinna me varahommikul suundusimegi, peatusega kohvikus, kus olid ülimaitsvad värsked saiakesed! Kadrioru park on aga ilus. Ma ei ole seal…. Kas ma üldse olengi seal kunagi käinud? Vähemalt mitte teadlikult. Kadrioru lossid on kaunid ja kunstimuuseumi taga olev aed suberb! Jõudsime KUMUni, aga sisse meid nii varakult ei lastud.
Praktiliselt 15 min enne ärasõitu avastasime, et võiks läbi astuda memmede käsitöö toast, mis on Tuuli juures ümber nurga. Poeke oli kinni. Üks memmeke ootas oma partnerit, sest nende seadus on, et kohal peab olema kaks osalist, et ust avada. Tekitasime potensiaalsete klientidena suure ärevuse ning leidiski ta kärmelt abilise, ja uksed avanesid. Kahjuks oli aega nii vähe seal ringi vaadata! Siis ei olnud meil ju sularaha. See probleem sai lahendatud Aigi näol, kes mulle järgi tuli, et mind lennujaama visata. See action toimus kuskil 20-25 min jooksul. Ning siis tormang lennujaama, kus selgus, et lennuk hilineb tund aega. Kellele oli seda jooksu vaja!

Londonis, Stanstedi lennujaamas võttis mul tükk aega aru saada, et kuhu ja kuidas ma pean minema. Ma arvasin, et ainult Los Angeleses ei saa alati inglise keelega hakkama ja umbkeelsust palju, aga tuleb välja, et ka Inglismaal esineb umbkeelsust. Infolauas sain küll mingit abi, aga palju läks kummalisse aksenti kaduma (inglise ja mingi mambu-nambu segu). Kui lõpuks Londonisse jõudsin ja Paddingtoni raudteejaama üritasin lokeerida, küsisin kahelt inimeselt enne, kui kolmas lõpuks inglise keelt kõneles. Kas oli mu paha õnne või tõesti Inglismaal sama probleem mis siin Los Angeleses, et mõnikord inglise keel teatud rajoonides ei kehti? Või… jääb ka kolmas võimalus – kas tõesti ma ei saa aru sügav-inglise aksendist. Äkki nad ei mömisenudki mulle vastuseks "no speak English" vaid hoopis "take a tube and enter at Paddington station"!

Anyway… peale seiklusi ladistavas vihmasajus jõudsin ma lõpuks läbimärjalt jaama ja rongile. Sõit Readgingusse kestis umbes 45 min, kus Kadi mind juba oma 2 tundi (oli nii või liiandan?) oli oodanud. Kuna mu lennuk hilines, siis hilinesin ka mina. Tahtsin küll koguaeg telefoniputkat leida, aga kas ei näinud, või olin bussi ning rongi aegadest nii taga aetud, et lihtsalt ei jäänud isegi mahti sellele mõleda.

Readingus võttis mind aga vastu päike, suvi ning Kadi lastega. Kadit polnud näinud rohkem kui 12 aastat. Kas selline sõprus võib kesta? Võib vist küll, sest jätkasime sealt, kust pooleli jäime.
Reede õhtul suundusime Kadiga linnaturneele, jättes Pauli lastega koju. Peale paari siidrit (minust sai tõeline inglise siidrite fänn) ning pubides ja klubides ringi vaatamist maabusime suhteliselt tühjas Santa Fe cocktail baaris. Kõik kohad olid üldiselt tühjad ning selles sai süüdistada suurt Reading festivali, mis toimus samaaegselt. Tühi letiäär sai meie lemmikkohaks ja hakkasime endale kokteile tellima. Lõpuks tuli välja, et üks hullem kui teine. Kaldusime sinna magusa poole peale ja lõpuks mul hakkas neist lausa paha. Aga järjest vallatumaks me muutusime ning ma ütlen – hea et Inglismaal enamus Pubisid ja baare varakult kinni pannakse, sest kes teab, mis segusid me oleks seal veel manustama hakanud. Hoog oli meil ju sees! Nagu vanal heal ajal Soomes Gildas ja Zapatas! Irw! Mõned asjad lihtsalt ei muutu!
Koju bussiga. Vägevust täis, avasin ma veel ühe kotis peidus olnud siidri. See siider rinnal ma diivanile magama jäingi, kuniks Paul mind keset ööd üles äratas. Kuidas, kuna, kes ja miks…. ei meenu. Koju me jõudsime ja teleka ette jutustama hetkeks me jäime. Kuni mõlemad uinusime. Aga kuidas üks enne voodisse sai kui teine, seda ei tea ja jutud räägivad, et Paulil oli tegemist minu äratamisega…

Järgmine päev kulges lennule mineku tähe all. Mõnus lõuna Kadi tagaaias ning siis Heathrowle! Lend tagasi ei olnud nii mugav kui minnes. Ei olnud mul kolme, ega ka kahte pinki, kus siruli visata. Tuli magada istudes. Aga lend Chicagosse ei ole õnneks nii pikk ja see läks üllatuslikult kähku. Chicagos oli aga probleeme. Lend jäi nagunii natuke hiljaks ja siis immigratsioonis võttis kaua aega, kuna mitu lennukit jõudis korraga sisse. Kui immigratsioonist lõpuks läbi sain, oli kell juba nõnda palju, et LA lennuk oleks pidanud juba 15 min tagasi lahkunud olema. Õnneks läks tollis hästi kähku ning jooksin ummisjalu terminaali vahetama ning uue terminali turvavärvatest läbi. See võttis õnneks vähem aega kui kartsin. Lennuk ootas veel. Selleks hetkeks oli lennuk hilinemas umbes pool tundi. Peale mind suleti uksed ja siis magasin sügavalt kuni Los Angeleseni.

See ongi minu reisi lugu. Pilte tegin vähe ja mis tegin, need jäid Eestisse. Loodan Katrelt või Kristilt lisa saada. Või kes iganes pildistasid. Siis lisan siia ka pildialbumi! Jäin väga rahule ning puhkasin välja viimase poole aasta toimetustest ning nüüd on hea kodus olla.

Kuidas jäi selle koristamisega, mida ma siin, kui kiire oli hirmsasti tahtsin ja lubasin teha? Pühapäeval, peale reisi käisingi korteri välispinna põhjalikult läbi. Kappideni ei ole veel jõudnud. Ja ega vist jõua ka sel nädalavahetusel, sest ilm on nii palav ja üleliigne sahmerdamine on piinav.

Seniks aga tänan kõiki mainitud ja mainimata kaasosalisi toredate reisielamuste eest! Nii rahul mind pole ammu kohanud! :)

MAAL, VANAEMA JUURES

Bloged in reizilennuk,salumetsa vatak by lennuk Wednesday March 7, 2007

Vaevalt oleme autosse istunud, kui Helen erutatult palub: Palun räägi mida te veel vanaema juures tegite!?

Mõned kuud tagasi rääkisin Helenile ajaviiteks paar lapsepõlvelugu ning nüüd ta on siis meie
ühiste lapsepõlve seikluste fänn! Korjan mälust kokku killukesi ja jutustan talle loomadest, loodusest, töödest, mängudest, matkadest, bussisõidust.

Ja siis meenub vanaema! Rätik peas, kaloskid jalas, põll ees! Alati kuskile väsimatult ruttamas ja oma tõtliku sammuga astumas. Mõned vanaema õpetused on siiamaani meeles ja Helengi neist osa saanud. Näiteks – padjad voodil peavad olema alati avausega seina poole. Kui avaused on ukse poole, siis neiud majas ei saa mehele.

Nüüd, kurbusega kuulen, et vanaema maja on maha müüdud. Kuigi sellest kohakesest oli ammu saanud minevik, aga millegipärast tegi see uudis kuidagi eriliselt kurvaks.

Mälestusi aga ei võta meilt keegi! Ja need on väärtusetud!

21 queries. 0.555 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.