LAS VEGAS 2011

Bloged in reiz,reizilennuk by lennuk Sunday March 6, 2011

Las Vegase reis oli väga mõnus. Kartsin, et ehk sealne melu ei sobi kuidagi raseda inimesega kokku, aga polnud häda midagi. Ja meil oligi väga tore reis. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et rohkem niisama lebotame ja vahime telekat, aga tegelikult olid päevad tegemist täis. Iga päev käisime pikkadel jalutuskäikudel ja Las Vegase kasiinode tänaval juba igav ei hakka. Seal on alati kuhu minna, mida vaadata. Ühel päeval tegime ka väljasõidu. Lahkusime hommikul varakult ning tagasi jõudsime pimedas. Siin pildiline ülevaade meie reizist.

Teel Las Vegasesse

Peatusime Calico Gost Town'is

Kuna sel aastal möödub 150 aastat Civil War'ist, siis olid seal kõvad tähistamised ning meie elamus linnakesest veel suurem

Partisanid

Jänkide laager

Jänkid

Jõudsimegi Las Vegasesse!

Lõuna pargis

Ilmaga vedas meil ka. Koguaeg oli päiksepaisteline!

Vaade meie hotelli aknast. Olime kohe stripil.

Õhtune Pariis (hotell siis)

Pariis päeval :)

Kõtu pilti kah!

Valley of the Fire – selle reisi looduslik elamus

Meie sõber

Lake Mead

Saabusime Hoover Dam'i juurde. See on uus sild!

Hoover Dam

See pilt on võetud selle uue silla peal. Ja kuigi see on betoonist ja rauast, on ta nii kõrgel ja see allavaade on nii jube, et ma olin täielik jänes ja kartsin sellel sillal kõndida. Poseerimiselgi on suu hirmust kõver :)

Hoover Dam üleval alla

VÄIKE REISIÄREVUS

Bloged in reiz,reizilennuk by lennuk Saturday February 19, 2011

Homme, pühapäeva hommikul stardima Las Vegase poole. See saab olema meie viimane reis kahekesi. Las Vegas pole tõenäoliselt väga raseda sõbralik, kuid see oli odavaim variant. Mõtlesime, et kui tahame jalutame stripil ja kui tahame, siis sõidame ümbruskaudsesse loodusesse. Või vaatame terve päeva hotellis telekat. Mulle kulub ka hirmsat moodi väike puhkus ära. Oleme seal pühapäevast neljapäevani.

FARMIPÄEV

Bloged in reiz,reizilennuk,töö by lennuk Thursday July 29, 2010

Äsja sain Helena käest teada, et Moorpark'is on üks farm, kus saab ise marju ja juurvilju korjata. Ja kuna mul oli täna pärastlõunal seal kandis nõelravi, siis viisin kaks asja kokku: ennelõunat farm ja pärastlõunal nõelravi. (Helena, kuna mul oli see nõelravi, siis ma ei hakanud seda teist plaani seekord tegema)

Suve algul suveplaanidest Heleniga rääkides oli üheks tema unistuseks marju korjama minna. Ja kui see nüüd ellu sai viidud, siis oli ta täielikus ekstaasis ning ma ei saa öelda, et ma vähem oleks olnud. Nii palju tuttavlikku oli seal põllu vahel. Palju mälestusi. Lapsepõlv.

Põldude vahel

oad

naeris

vaarikad

seal oli ka nn. petting zoo

kitsed kõndisid taevas

kodus oma varandust demostreerimas

SAAREKESE PEAL

Bloged in reiz,reizilennuk by lennuk Wednesday July 21, 2010


Kliki siia, et näha slaidishõud:

REIZILE!

Bloged in reiz,reizilennuk by lennuk Tuesday May 18, 2010

Mis te arvate, kuhu? Mis te arvate, kuhu me piletid paar päeva tagasi ära ostsime? Siin on vihjepildid:

Meil saab jaanipäeval 10 aastat abielu. Pikk aeg ja hea kooselu tasub tähistamist. Nii ostsimegi piletid ära… St. Maartenile. Kas arvasite ka nii?

Reisime 30. juuni õhtul öise lennuga Richmondi ja külastame Harry vanemaid. 5. juuli hommikul aga lendame 6 päevaks sellele Kariibimere saarele (Hollandi Antillid).

VÕLG

Bloged in ema 2010,reiz,reizilennuk by lennuk Saturday March 6, 2010

Ema on ammu tagasi kodus. Aga sageli mõtlen ma tagasi jaanuarikuule. Ikka veel arvan, et see on ikka täielik ime, et ema lõpuks siia külla jõudis! Ma ei ole emaga ju viimased 20 aastat nii kaua aega ühte juttu koos veetnud. Ema hoolitses köögikorra eest ning söök oli alati laual! Tegime köögis mitmeid asju, mida ammu pole maitsnud ning võtsime ette retsepte, mida polnud enne teinud ja tahtsin, et ema mulle neid õpetaks. Tegime ära karjalapirukad, sain selgeks, kuidas marineerida kala ning kalasupp oli imeline.

Kui käisin läbi pilte, siis avastasin, et mul polegi neid väga palju. Enamasti pildistas ema. Aga siin väike valik. Ok, pole ta midagi nii väike, üle 30 pildi.

Esimene reis oli siis Las Vegase kaudu Grand Canyonisse ja Sedonasse. Las Vegasest Grand Canyonisse on teekond üsna igav ning et seda huvitavamaks teha, keerasime peateelt kõrvale ning läksime mööda ajaloolist teed nr. 66. Aga ega see ka mingi eriliselt huvitavam polnud. Aga ema sai vähemalt vahepeal asjalikult nõu anda autoparandajatele :)

Grand Canyonisse pidie tormama, sest meil oli selline peldiku vajadus ja siis vaatasime kanjoni veere pealt alla. Grand Canyon on võimas, aga peale ühest kohast auku vaatamist olime mõlemad peaaegu valmis edasi liikuma. Eriliseks tegi seekord Grand Canyoni lumi!

Ööbimine oli planeeritud Sedonasse. Jõudsime sinna pimedas ning hommikupäikeses avanes meile imeilus vaatepilt. Sedona on mulle alati meeldinud. Kui Grand Canyonis vaatad mäest alla ja kui teise vaatepunkti vaatad taas auku ja kõik on peaaegu sama, siis Sedonas on iga nurga pealt erinev vaade. Ja sellega ma ei taha öelda, et jätke Grand Canyon oma reisidel vahele. Ei, seda peab nägema. See on võimas, uskumatu vaatepilt. Pildid ei anna edasi seda, mida seal veere peal näed!

Loodusereis tehtud, sõitsime tagasi Las Vegasesse. Meil vedas ilmaga. Ilm oli mõnusalt soe. Ööbisime Monte Carlos. Te oleksite pidanud nägema ema nägu, kui ta esiest korda nägi seda lõputut kasiinomasinate saali. Meile väga meeldis mängida masinate peal. Ja nagu teate, võitsin ma 1000 dollarit. Mis ma sellega tegin? Tänaseks maksin selle üüriks ära. Olen lubanud endale viimastel aegadel palju meelepäraseid asju ja seepärast ei tundnud, et ma peaks midagi selle eest erilist hakkama tegema.

Siin ema kogub "julgust" enne Chippendalede esinemisele minnes.

Kui andsin emale valida, et kas läheme Las Vegases vaatama tsirkust või paljaid mehi, siis ema ilma kõhklemata vailis mehed :) Aastaid tagasi käisime tüdrukutega just seda showd vaatamas ning vahva oli. Aga midagi nagu oli puudu. Seekord oli ka lõbus ja tore, aga veel rohkem oli puudu. Tõenäoliselt ei "inspireerinud" mind need noorukesed kutikesed. Ja minu meelest oli nagu vähem trikke võrreldes eelmise korraga. Aga siiski väga lõbus oli!

Jah, see on skorpion! (pildil) Grillitud sai juustuga ja peal skorpion. Just sellist ekstriimi käisin kogemas oma sünnipäeval. Juba ammu oli Kairi ja Sam'iga kokku lepitud, et peab ema putukaid sööma. Ja selleks päevaks juhtus just minu sünnipäev. Ma ei unusta seda iial. Mis jõud küll pani mind seda juustusaia lisandiga sööma?

Rohutirts praetult oli krõmps.

Kala oli muideks väga hea!

Mingid paneeritud ussikesed.

Konnakoivad. Peale ühte ampsu ma enam ei tahtnud.

Kuigi mul polnud plaanis sünnipäevatada, siis kujunes ikkagi nõnda, et ema kokkas ja mina kutsusin paar külalist. Need, keda tunnen kõige kauem. Ja laud sai kaetud just sellista asjadega, mida ammust ajast igatsesin ja maitsta tahtsin.

Napoleon

Kasukas, täidetud munad, shnitsel, kotletid, seenesalat, marineeritud kala, kartulisalat, sült.

Ema kokakunst

Minu lemmiklilled on valged tulbid!

Tahtsin ema kindlasti viia Palm Springsi ja selle ümbrusesse. See reis kujunes väga imeliseks. Terve nädala oli vihma sadanud. Terve nädala oli udune. Ja siis korraga laupäeva hommikul, kui autosse istusime, ning teele asusime, siis päike säras (reis oli planeeritud vastavalt ilmaennustajatele), aga vaatepilti, mis avanes mägedele, ma küll ei osanud ette aimata! Ilm oli peale vihma selge ja särav ning mäed olid üleni lumised.

Ema on kõva indiaanlaste ja westernide fänn. Läksime Indian Canyonisse väiksele matkale ning ema oli nagu mee sees. Iga palmipuukese, iga mäenõlva ja ojanire kohta oli tal oma indiaani lugu jutustada.

Ema proovis järgi, kuidas on onnis elada.

Üldvaade Indian Canyonile

Hotell oli meil uhke. Kahetoaline ja köögiga. Hommikusöögiks tegin munaputru ja küpsetasin peekonit. Emale väga maitses.

Imeline vaatepilt, kas pole? Lumi ja palmipuud.

Kahekordne ilu

Ükski Palm Springsi reis ei möödu ilma datlifarmides käimata. Seekord oli hooaeg juba läbi, aga leidsime ühe puu, millega poseerida ning lausa marja maitsta.

Harry üritab mulle silma pilgutada. Käes on tal datlisheik.

Reisi kägisu käisime ka Joshua National Park'is. Siin on ema taustaks väga ohtlikud kaktused. Kui neid puutud, siis hoia piip ja prillid. Vähemalt nii hoiatatakse!

Kõrgemale sõites võttis meid vastu lumi. Ma olen piltidel näinud, et Joshua puud katab lumi, aga ihusilmaga näha oli väga eriline. Muideks, Joshua puu on liilialiste sugukonnast. Kevadised õisikud on ainuke asi mis neid vist ühendab.

Pilte on palju. Aga mina pildistasin vähem ja ema rohkem. Peaks ema pildid ka kunagi läbi käima ja sealt ühe valiku tegema. Mida päev edasi, seda mõnusam see jaanuari kuu tundub.

Siinkohal tahan aga tänada kõiki neid, kes ema vastu võtsid või teda loodusvaateid vaatama vedasid!

NÜÜD SAAD SIIS TEADA!

Bloged in köögis,külalised,puhkus,reiz,reizilennuk,tervis by lennuk Tuesday September 8, 2009

Käisime Lake Elsinor’is. Umbes poolteist tundi sõitu sisemaale. Ma kirjutan sellest rohkem, aga praegu lugege siit!

Ma lähen nüüd täna taas arstile. Tehakse ultraheli ning hakatakse siis nüüd munarakke kasvatama! Ja lisandub rohkem süstimist!

21. september ja ema ikka mõistatab, et kus me käisime. Käisime järve ääres. Ja pildid on ülevaloleval lingil! :)

Järve ümbritsesid mäed. Vesi oli soe.

Põhisündmus oli siis jetskiga sõitmine. Meie mõlema esmakordne kogemus. Kuna läksime suurt ettevalmistamata, siis hüppasime 99 sendi poest läbi (kõik maksab 99 senti) ning Harry sai sealt endale vajalikud päikseprillid ning mütsi, mis on nii tobeda värviga, aga selleks puhuks sobis väga hästi! Kust me jetski rentisime, sealt öeldi, et järvele teeb tiiru peale umbes 15 minutiga. Seega jõuaksime vähemalt 3 ringi teha. Meil see nii edukalt ei läinud. Algus oli üsna jube. Kartsin oma elu eest :) Aga siis hakkas juba Harry asja jagama ning lõpus sai ka nii öelda juukseid tuules hõilutada. Aga ühe ringi tegemine võttis meil 45 minutit ning järgmisele ringile me ei läinud :)

Tore oli sellegi poolest!

HOUSTON, TEXAS!

Bloged in puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Sunday August 9, 2009

Kes oleks võinud arvata, et selle suve seiklus mind Houstonisse viib! Kui klassiõde Anu mulle kirjutas, et tuleb perega kuuks ajaks Houstonisse seoses abikaasa tööga, siis hakkasin kohe mõtlema, et mis oleks kui….  Lennupileti hindu ja enda lennu miile uurides leidsin, et see hull mõte on täitsa reaalne. Ja just vahetult oli selgunud, et mul on pooltesti nädalat  vaba. Mis nii viga planeerida. Et kõigepealt käin Irene pool ja siis lendan Anu juurde.

Houstonisse lend oli kahe osaline. Kõigepealt suure lennukiga Dallasesse ning see läks kiirelt ja märkamatult. Dallasest edasi oli lend mingi väikse lennukiga, mis oli kindlasti suurem kui moosiriiul, kuid ikka täielik kökats. Propellerid käisid ringi mis hullud ning ajasid mulle hirmu naha vahele juba enne õhkutõusu. Mida väiksem lennuk, seda hüplevam lend. Ilm oli hea ning pilvi vähe. Aga mis oleks saanud siis, kui äiksepilved kuskil oleks olnud? Edasi ma ei mõtle.

Selles kökatsis rappudes mõtelsin, et Houston peab mulle meeldima, sest sealt tagasi ma ei lähe. Või ainus võimalus on, et lähen siis jala Dallassesse.

Lennujaamas leidis Anu mu mind ilusti üles. Juba esimestest kohtumishetkedest oli kindel, et meil saab tore olema. Me polnud üksteist näinud 21 aastat. Keskkooli lõpupidu oli viimane kohtumispäev. Anu elab Taanis ja tal on 2 last.

Et kes on Anu? Anuga käisin ma koos koolis 11 aastat. Samas klassis. Ja mitte ainult ühes klassis, vaid igal hommikul saime meie maja nurga peal kokku ning mina, Krista ja Anu jalutasime sealt koos kooli. Ja tagasi. Ei meenu mulle küll, et mida me seal tee peal pajatasime, millest rääkisime… Mäletan, et algklassides oli koolist tulles käis alati üks suur action. Nimelt põgenesime poiste eest. Mul on nii selgelt meeles, kuidas me ühel õhtul koju tulles jooksime poiste eest ära ning põgenesime merekarjamaa põõsa taha. Anu heitis lõõtsutades põõsa taha pikali. Kui "oht" oli möödas, siis jalutasime edasi koju. Aga korraga oli meiega kaasas vastik hais. Pimedas selgus, et Anu oli oma uue ilusa erkkollase jopega heitnud põõsa taga olevasse sitahunnikusse. Tõenäoliselt see ei olnud metslooma ega koera hunnik. Saate aru, mida ma mõtlen?

Leila ja Anu

Central Market – selle poe pärast koliks täitsa Texasesse

Sooviks muljetada super shopingu kogemusest. Nimelt Texase kohalikust Central Marketist. See oli siis nii super toidupood, et sinna oleks võinud jäädagi. Meenutab ta kõige rohkem Whole Foods’i. Hindade poolest minumeelest odavam! Juurvilja ja puuvilja valik oli värske ja rikkalik. Seal poes ringi käies saad kohe kindlasti kõhu täis. Käisime seal kaks korda ning alati oli igal pool maitsmiseks välja pandud küll seda ja toda ning rohkem kõike. Puuvilju, juustu, leiba (vähemalt 15 sorti erinevat) ning kõrval oli võikamakas, granolasid, kuivatatud liha, vorsti ja kindlasti palju igasugu muud kraami.

No loomulikult juttu jätkus kauemaks. Rääkisime oma eludest ja jagasime niisama igapäeva elu kogemusi. Kuna titeprogramm oli nii kenasti orgunnitud ning tema poisid väga iseseisvad, siis kogu selle programmi taustal saime kenasti vähest koosolemise aega kasutatud.

Houstonis on just vist hetkel kuumim aeg. Ilm oli palav ja väga niiske. Väljas ikka väga kaua ei ole. Linn tundus roheline ja hästi suur ning tasane. Maad sellel osariigil jagub ning seetõttu on ka linn suur.

Nelapäeval pakkisime moonakoti ning sõitsime Galvestoni. 50 min sõitu ning oledki Mehhiko lahe ääres. Ja just see linnake sai eelmine aasta hurrikaani Ike käest "peksa" ning oli juttude järgi täitsa nö. maatasa. Tuli see orkaan Kariibimere maadest ning lõpppeatus oli siis Galveston ja isegi Houston kannatas kõvasti. Oli mitu päeva elektrita. Ja tegi muud kahju. Siin wikipedia link Ikest ja vaata pilti siit ja siit ja siit.

Siin kõrval on kaart. Houston jääb kohe sinna kaardi ülesse vasakusse nurka ning Galveston on siis saareke Mehhiko lahe kaldal.

Sõitsime natuke Galvestonis ringi ning üldpilt oli selline kuidagi natuke lage. Hurrikaani tagajärgi… kuidas nüüd öeldagi, ühelt poolt oli neid koguaeg näha, teisalt oli saar täitsa turistivalmis.

Siin on aga pildikogumik, mida meie nägime:

Selliseid maju jagus rannaveerele küll ja veel

See hotell oli kohe mererannas. Siia remondimehed pole veel jõudnud!

Galvestoni rannapiirkonnas on väga palu Victoria stiilis maju. Need siin on värskelt värviutud!

Galvestonis oli hulgaliselt kirikuid. Ja need hakkasid kuidagi eriliselt silma. Need olid kõik suured ja tugevad!

Seawall Bulevard

Rannajoon oli pikk ja kitsas. Ilm oli palav. Ja olemine niiske. Mõnus oli vees olla!

Selliseks esitluseks pidin hästi natuke end Photoshoppima :) Kõtu pealt kaks ekstra rinda eemaldama :)))

Thordan, Halfdan ja Anu ning Galvestoni rand

Tagasisõit. Houstoni kesklinn

ROADTRIP

Bloged in puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Monday August 3, 2009

Kui kõik algusest peale ja ausalt rääkida, siis… selleks mul aega ei ole, kuna see suvi on täielik oravaratta suvi. Nii kiire ja nõnda otsast lõpuni, hommikust õhtuni. Kui tööpere suvereise plaanis, siis oli mul 2 võimalust – vedeleda kodus või midagi selle ajaga ette võtta. Ma teadsin juba oma tagumises ajusopis, et üheks ettevõtmiseks saab kindlasti Irene külastus.

Ise mõlgutasin, et peaks mööda kallast sõitma, aga üksinda oli natuke nadi seda teha. Reisikaaslane saabus üllatuslikult otse Eestist. Ei, ma ei tundnud teda. Oli teine vaid 18-aastane noor Eesti tüdruk, kes on Ameerikas natuke reisimas. Kartused, et saan ripenduse kaela ning pean veel babysittima hakkama osutusid täiesti alusetuks ning oh üllatust ,kui osutus teine nii asjalikuks . Võisin teda julgelt reisile kaasa võtta.

Meie esimene tõsine peatus – Morro Bay. Ka meie ööbimiskoht.

Mina sain ühe hoobiga tule alla ning Evelin sai ühe hoobiga telgi üles.

Ja veel kiiremini sai ta hommikul telgi alla :)

Morry Bay ei ole enam mõnus Lõuna Kalifornia. Lühike püks sinna õhtusse ja hommikusse küll ei sobinud. Küll aga oli väga mõnus telgis ööbida ning nüüd ma julgen taas tahta matkama minna. Nii mõnna olla. Ma täitsa usun, et enne veel kui see suvi läbi, käime veel ühe raksu kuskil lähemal, siis juba Harryga.

Hommikune PCH on udune. Siin juba hakkab lubama. Udu tõuseb. Varsti läheb üle mäe. Kui reisi alustasime, siis sõitsime mäe külje peal ja ookeani asemel oli suur vatipilv. Ma olen vaid ühe korra ilma uduta sellest teest läbi saanud. See oli oktoobri kuus koos Jannega. Või siis peab reisi sättima nii, et sõidad seda rada pärastlõunal. Kui palju ilusaid vaateid uduvarju jäi…

Juba hakkab looma…


Udu hakkab lahkuma…

Selle päeva kauneim vaade

Mingi hetk jõudsime me Monterey’sse

Ja siin on Monterey üksik küpress

Õhtuks jõudsime Irene juurde. Irene poisid on vahepeal nii palju kasvanud. Kui viimati neid jõulude ajal nägin, siis nad olid lamajad pojukesed. Ja nüüd, 7 kuud hiljem on nad ikka täielikud mehed. Nii vahvad sellid!

 

 Laupäeva pärastlõunal pakiti auto rattaid täis, igasuguseid rattaid

Rattarong

Toufigue, Erik, Emil, Irene

 

 Ja mina taksot tegemas

 Pühapäeva pärastlõunal sõitsime üles mäge ja muutkui sõitsime ja sõitsime, kuniks ma kartma hakkasin… Nii kõrge. Aga ilus. Seal kõrgustes oli igavesti uhke winery ning loomulikult läksime noole suunas! Vein ja kaunid vaated! Imeline! Imeline!

 Leila ja Irene The Mounatain Winery’s

Tagasi Los Angelesse jõudsime esmaspäeva lõunaks. See oli väga mõnus reis! Just selline nagu ma tahtsin. Ja ootasin. Homme  hommikul juba uued seiklused ning sellest juba hiljem!

CHICAGO ja CHAMPAIGNE REIZ PILTIDES

Bloged in külalised,puhkus,reiz,reizilennuk by lennuk Thursday July 16, 2009

Reisiks pidi minema reede pärastlõunal. Kell 9.30 helistab mulle Duffy, et kas mul kotid pakitud ning kas saaksin poole tunni pärast või nii lennujaamas olla? No lugu oli järgmine, et Chicagot ähvardas sel päeval tõeline looduslik kaos – äike ja vihm ja torm. Ning sel juhul lennukid ei lenda. Ilmateade lubas tormis aukusid ning sellega lennuliinid arvestasid ning nad olid meid kähku ümber paigutanud varasemale lennule. Lennujaamas aga tuli rodu takistusi vahele ning lõppkokkuvõttes tühistati kõik Chicago lennud. Õnneks saime me järgmiseks hommikuks piletid.

Siin Helen lennujaamas ootama nö. sõitu koju peale pikka jagamist piletiletis.

Chicagosse saabudes viidi mind otse Chicago Eesti Maja jaanitulele. No see oli nagu Eesti. Looduse poolest. Roheline plats, palju rahvast, kohalik ansambel. Täitsa küla jäänipäeva moodi kohe!

Kahjuks Saku õlut ei pakutud, aga saadaval oli Leedu õlu

Maris ja Kaisa

 Ando, Kaisa, Leila, Tuuli

Elisa leidis endale kuskilt koera, keda ta ajaviiteks kantseldas

Edasi tuli Marise kodu. Nende elutoast avaneb just selline vaade Chicago linnale. Chicago mulle väga meeldib. Kes iganes planeerib reisi Ameerikasse, siis Chicagot võib täitsa julgelt külastada. Piisavalt põnev!

Elisa ja Maya olid nii näljased, et kui toit lauale pandi, siis kohe hakkasid ette tõstma

Pühapäev oli isadepäev ning isad olid palutud hommikusele jalutuskäigule. Siin pole neil veel aimugi, et kuhu täpselt nad teel on. Nimelt olid Kaisa ja Maris oma abikaasadele isade päeva puhul mani-pedi aja kinni pannud. Kui nad vaid seda oleks teadnud, poleks nad ehk nii hoogsa sammuga astunud?

Kui salongi sisse astusime, siis kus nad enam protestida said. Olid lihtsalt fakti ees! Ja kus sa seal teiste ees vastu punnima hakkad. Mehed löödi kohe letti ning peale esimest ehmatust tundsid nad ühtäkki end väga hästi. Naised ja lapsed läksid edasi parki. Pärast olid poisid väga uhked ning võrdlseid oma käsi :)

Esmaspäeval käisime loodusmuuseumis. Loomi ma selles loodusmuuseumis peale kilpkonnade ja sisalike ei näinud. Üks topis  jääkaru oli kah. Põhirõhk selles muuseumis oli looduse säästmisel. Palju oli lastel näppimist ja katsumist. Väga tore muuseum oli igatahes. Kui keegi lastega Chicagosse satub, siis kindlasti soovitan.

Elisal oli tegemist pikaks ajaks ja tegemist oli ma ei tea millega

Selle loodusmuuseumi looduslikeim asi oli liblikaaed

Ja neid lilli liblikad armastavad

Teisipäeval läksime Milleenium parki. Arvasime, et seal on mõnus istuda ja lapsed saavad joosta. Jah, lapsed said joosta, aga jooksid seal suurel platsil kohe laiali ja nii kaugele, et seal olemine muutus eluohtlikuks. Isegi grupipilti ei saanud teha, sest lastel oli koguaeg nii kiire.

Lahenduse leidsime võimsate purskaevude näol. Mayal oli vahetusriided kaasas, aga mina loovutasin Elisale oma kihilisest riietusest särgiku. Nüüd jooksid ka lapsed, aga õnneks ainult ümber purskaevu.

Pargis saime kokku Irenega. See on teine Irene, mitte mu klassiõde San Francisco lähedalt. Irenet tean ma kuskil 12 aastat tagasi, kui ta Los Angeleses reisil käis. Ma ei ole vahepeal temaga miskit suhelnud. Aga meil on mitmeid ühiseid tuttavaid ning Irene on oma olemuselt selline ladna mutt, et jäi mulje, nagu oleks eluaeg tundnud ning alles eile kokku saanud. Samasugune ladna mutt oli ta 7-kuune Aliise.

Ma pean teile rääkima nn. kurja pardi loo. Nimelt, on Marisel rõduuks, mida Maya ja Elisa oskasid lahti teha. Lükkasime küll diivani ette, aga raskekaallased nagu need eesti noored on, lükkasid kerge vaevaga diivani eest ära või sebisid end kuidagi sinna taha. Rõdul viibimine oli sellepärast ebasoovitav, et nad elavad kolmandal korrusel ning Mayale meeldib asju sealt alla visata :) Ja emadel ja tädidel polnud parasjagu aega passida. Õues kuum ka muidugi. Nii tõi Maris välja pehmekese pardikese, kes pigistates teeb vära korralikult  "pääks-prääks" ning millegipärast Maya hirmsat moodi seda kardab. Jookseb kulutulena kohe elamise teise otsa. Maris saabus otsustava sammuga, part pihus ning pani pardi rõdu lingi vahele, pigistas korra "pääks-prääks" ja lapsed hoidsid end koheselt eluohtlikust olukorrast kaugemale. Vahepeal jooksid ikka sinna poole, vaatasid hetkeks parti ja siis tormasid hirmukisaga kaugemale. Ust ei julgenud enam keegi avada. Elisa oli omakorda teoorias väga tugev, nagu selle vanustele lastele omane. Eks ta siis seletas Mayale, et rõdu ust ei tohi avada ning mida kuri part räägib. Lapsevanemad ja tädid said kõhutäie laste kulul naerda!

Kui lapsed magasid, siis muidugi oli suurtel tüdrukutel pidu. Tegime endale midagi mõnusat süüa ning jõime veini või siidrit. Ja kurja parti meie üldse ei kartnud :)

Jason, Marise abikaasa mängib softballi (pesapalli pehmem variant) suveperioodil töökaaslastega. Kolmapäeva õhtul käisime seda võistlusmängu vaatamas. Ma pole siin küll pesapalli väljakute lähedal eriti olnud, aga mõtlesin seal, et küll oleks tore kuskil võistkonnas olla. Ma ikka võistkonna inimene.

Maris, Maya, Jason

Chicago suvi oli imeline kogemus. Tegelikult sellise suvekogemuse saaks vist ükskõik kus kohas viibida – tingimuseks peab olema see, et seal peaks eksisteerima külm talv. Õhus oli tunda, kuidas kõik suve naudivad, kõik istuvad väljas, pargid on rahvast täis, ja antud pildil on näha kuidas ühte joogaklassi pargis tegutsemas ning suveilma ära kasutamas.

Mingi hetk jäin mina lapsehoidjaks ning Maya leidis, et peab endale tegema ripsmepikendused :)

Ja uued proteesid sai ta ka endale :)

Neljapäeval sõitsime Champaign’i, Kaisa juurde. Maya magas enamuse teest, aga ärkas enne reisi lõppu rahutult üles. Üks võimalus oli, et anda talle kätte pastakas ning lasta teha mis ta sellega tahab… Peaasi, et ei jorraks. Ja nii ta endale imekaunid tatuud saigi. Maya – tatuukunstnik!

Champaigne’s enamus unevaba aega möödus vees. Ilm oli palav ning basseine oli läheduses mitmeid.

Kui me vees ei olnud, siis oli meil alati käes mingi joogiline. Degusteerisime Kaisa juures neid päris mitmeid. Siin pildil on mustikaõlu (mis oli nii hea mustika lõhnaga ja maitsel polnud ka viga), BudLighti Lime’i õlu oli väga mõnus kuumas ilmas, Michelob’i Granaatõuna õlu oli ok, täitsa joodav. Aga kõige parem oli Michelob’i kaktuse-laimi õlu. Ma ei ole pikka aega olnud eriline valge veini fänn, aga mõnusa suvise ilmaga on ikka valge vein väga mõnna. Minu selle suve lemmik on Ferrari-Carano Fume Blanc. Pilt on siin!

Samuti valmistasime igasuguseid maitsvaid roogasid. See siin pildil on maasika-kurgi salat. Aga küpsetasime päris mitu kooki. Parim neist oli õuna-martsipani kook. Nämma!

Kui lapsed õhtul magama pandud, siis oli muidugi meil pidu. Enamasti möödus see küll veiniklaasi taga ning HGTV’d vaadates. See on selline kanal, kus ainult kodukaunistus saated. Üks õhtu Ando lubas naised kinno öisele seansile. Käisime vaatamas The Hangover. Oi kui naljakas. Pissisin naerust püksi. Ok, liialdan. Aga naerda sai tõesti kõvasti. Soovitan! Vaata treilerit!

Telekat ja filmi sai tegelikult päris palju vaadatud. Loetlen teile mõned: Brides War oli väga mõnus naistekas! Ning siin on treiler.

Religulous  oli väga huvitav dokumentaalfilm  usulisel teemal ja soovitan seda ka! Siin on treiler!

Kui Chicagosse tagasi tulime, siis Marisega käisime vaatamas ka Proposal’it ning see oli ka super tore. Vaata siit!

Suurimaks ärevuseks oli muidugi see, et Kaisa ja Ando ostsid endale maja. Kuna nad olid just äsja tehingu teinud, siis kahjuks me majja sisse ei saanud.

Küll aga käisime maja ümber kõndimas ning väljastpoolt seda pingsalt uurimas. Maja asub väikese järvekese/suure tiigi kaldal. Majas on 5 magamistuba, elutuba ja nö. peretuba.

Peale aknast sisse piilumist oli kindel, et ost oli õige!

 

Majaomanikud

Vaade tagaaiast

Seal uue maja lähedal on ka park, mille nii väiksemad kui natuke suuremad järgi tsekkasid.

Kuna oli keskpäev ning hirmus palav, siis selle koha peal Elisa ütles: Ma ei taha õue minna! Tema oli oma majakese pargis leidnud!

Laupäeval käisime turul

Ja pühapäeva hommikul käsime pargis

Esmaspäeval sain Heleni jälle kätte ning kojusõit algas. Kodus ootasid mind külalised. Nimelt Signe Saksamaalt oma abikaasaga olid Ameerika reizul ning viimaseks peatuspunktiks oli Los Angeles. Oma reisi kaks viimast ööd veetsid nad meie juures. Õhtul tegime hamburgereid Ameerika moodi ning poest ostsin American Pie. See oli minu esmakordne hamburgeri tegemise kogemus. Kohtumine jäi kahjuks väga lühikeseks, sest järgmine varahommik oli neil juba start tagasi Saksamaale.

Leila, Harry, Jörg, Signe 

21 queries. 0.865 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.