LEO, VÄIKE TÖÖMEES

Bloged in beebi,reizilennuk,töö by lennuk Tuesday June 28, 2011

Leo on juba neli nädalat tööl käinud. Tema alustas siis oma töömehe elu juba 4 nädalaselt. Palka makstakse talle natuuras. Piima saab niipalju kui soovib. Piiramatutes kogustes.

Ma ei tea, kuidas teisiti oleks see võimalik, aga ta on super hea ja kerge beebi. Oh, ärge arvake, et nüüd kõik läheb lepase reega. Paljusti õnnestub see selle tõttu, et planeerin ja mõtlen paljusti igat sammu ja ajakava ette.

Esimene nädal oli ikka hull küll. Töölt koju sõites nutsin koos Leoga (autosõit ei kuulu ta lemmikute hulka) ja olin meeleheitel: miks ma seda teen!?
Tänase päeva seisuga on asi kontrolli all, kuigi autosõit ei meeldi talle endiselt. Kuigi…. asi läheb paremaks!

Kooliajal oli asi päris lihtne. Korjasin Heleni üles kell 3 ja tööpäev kestis kella 7ni. Selle sisse mahtus Leo kaks uinakut. Üks sel ajal, kui Helenit koolist üles korjasime ja teine, siis kuskil 5 paiku. Nüüd, mil algas suvevaheaeg on asi keerulisem. Lähen tööle juba kella 9ks hommikul. Aga kogu suvi õnneks selline ei ole. Veel vaid päev või paar seda pikka päeva ning tuleb 2 nädalat puhkust. Helen on ära ning ka meie lendame Virginiasse. Helenil on paar suvelaagrit. Need on küll vaid poolepäevased, aga siiski annavad mulle rohkem vaba aega ning võimalust olla ema vaid oma beebile.

Kuna Leo magab öösiti väga hästi, siis hommikuks olen ma üsna välja puhanud. Päeva ajal uni ikka niisama lihtsalt peale ei tule. Õhtuse unega meie lapsel probleeme ei ole. Päevaunele panemine on siiski natuke keerulisem, sest beebid ju ei oska niisama omast vabast tahtest magama jääda. Ikka peab kussutama või unerohtu (rinda) andma. Ma olen üsna graafiku inimene ning tundub ka, et Leole see päris sobib. Samas olen üritanud olla ka paidlik. Et kui ikka näen, et laps tahab süüa, siis annan ja kui magama loodetul graafiku ajal ei saa, siis lasen libiseda. Töö juures ei ole ju alati unesoodsaid võimalusi. Kas ei ole mul aega ja võimalust istuda ja tissitada või on palju võõraid hääli ja lõhnu, mis ikkagi sellisele pisikesele beebile paljusti mõjuvad. Võtan siis välja oma truu abilise, Moby wrapi ja panen Leo sinna. Ta jääb seal väga ruttu magama ning kuigi on natuke raskem niimoodi ringi liikuda, on mul siiski 2 kätt vabad ja tema jääb seal väga ruttu magama. Nii saab õhtusöök tehtud, nõud pestud, pesu ära pandud. Potikolin, minu hüüded (mõnikord päris kõvad) ülakorrusele käsutamaks Helenit, veevulin jm. tema und ei sega.

Tänaseks päevaks on ka enne tööle minekut sättimine märksa kergemaks muutunud. Alguses oli ikka väga palju sättimist ja selle peale kulus parasjagu aega. Nüüd see enam nii suurt pingutust ei nõua. Oluline on, et piim saaks kaasa. Kui Leo siin peale haiglakäike eriti juurde ei võtnud, siis arst pani meid rezhiimi peale. Rinda kuskil 30 min ja siis 2 oz pudelist rinnapiima peale. Ma küll lootsin, et võibolla saaks mingi hetk kui kaaluprobleem laabub pudelid ära jätta, aga minule see variant sobib. Mulle meeldib teadmine, et ta kõht on täis. Sest siis ta magab ning sageli tööga seotult strateegiliselt õigetel aegadel ning lisaks sellele saan kriitilisel hetkel Helenile pudeli pihku pista. Rääkimata kodusest hektelisest vabadusest, sest Harry ülesanne on pudeli söötmine. Kui ma olen kodus, siis ma rõhun rohkem rinda. Pumpan 2 korda päevas. Hommikul ja õhtul. Piima on piisavalt et järgmine päev tööle kaasa võtta ning lisaks sellele on mul ka sügavkülmas väga suured varud tekkinud.

Tööle lähen kahe kotiga. Üks on mu nn. mähkmekäekott, link on siin! Ning teine, kus mul on mähkmed ja ekstra riided.

Kuulengi, kuidas mu väike töömees ärkama hakkab! Lähen panen talle tööriided selga ning toidan mu väikest töömeest korraliku hommikusöögiga.

Leo tööhoos

MOBY

Bloged in beebi,reizilennuk by lennuk Monday June 13, 2011

Mul on 4 erinevat kandelina või kuidas iganes neid nimetatakse. Olen proovinud kõiki ja kuidagi esimese hooga ei saanud ma neile pihta. Võtsin siis ette esimese ja uurisin asja täpsemalt. See on Moby Wrap. Väga mugav mulle ja peale esimest ehmatust tundub ka, et Leole meeldib. Kaks korda mis ta on seal olnud, on ta kohe magama jäänud :)
Töö juures läheb nüüd lihtsamaks!

SÜNNILUGU

Bloged in beebi,reizilennuk by lennuk Wednesday June 1, 2011

Ma olen sageli sellele päevale tagasi mõelnud. Kuigi kõik läks hoopis teisiti kuis lootsin ja oma mõttes olin plaaninud, olen ma lõppkokkuvõttes rahul ja õnnelik.

Mul oli kaks tähtaega. Esimene oli 5. mai. See oli määratud protseduuri järgi, sest oli ju täpselt teada, kuna embrüo minusse istutati. Kuna aga alguses arenes loode väga kiiresti, siis kui ükskord naistearstile läksin, siis ta muutis mu tähtpäeva 29. aprillile.

Arst hakkas varakult rääkima esilekutsumisest. Tuues ettekäändeks minu kõrget vererõhku. Kuna mul aga lõpus olemine läks järjest paremaks, siis sain arsti nõusse, et enne mu teist tähtaega ta esile kutsuma ei hakka, kui just vererõhk trikke ei tee.

Igaks juhuks alustasin ka nõelraviga, sest teatavasti on idamaade trikid võivad esile kutsuda sünnitustegevuse. Eriti kui keha selleks valmis on.

Mu tähtpäev saabus ning mu keha ei tundnud, et miskit ise käivituks. Mina aga hakkasin end järjest paremini ja paremini tundma. Ainult pealelõunal olin väga väsinud. Tööle läksin kell 3, korjasin Heleni koolist üles ning kui koju jõudsime, siis palusin Helenil ise midagi kapist süüa otsida ning võtsin kiire uinaku või lihtsalt lamasin natuke aega. Kella 5 ajal õhtul olin taas vormis.

Arst aga pani oma sõna maksma. Pidin haiglasse minema 3. mai õhtul. Üritasin tal natukenegi edasi päeva lükata, aga mu vererõhk oli natuke kõrgem ja siinne meditsiion ei võta endale riske. Seda hoogsamalt hakkasin aga nõelravis käima. Lootusega, et enne esilekutsumist algab tegevus ise või kui mitte, siis vähemalt  oleks keha valmis.

Little Company of Mary Medical Center, Torrance

Ootaja heegeldab sünnitusvoodis

3. mai õhtul läksime haiglasse. Kell 8 õhtul pandi mulle Cervadil sisse, mis siis pidi pehmendustöid alustama. Aparaadid fikseerisid ära regulaarselt toimuvad tuhud, mis olid väga nõrgad (valuastmestikus 0-10 olid nad tõesti 0), aga iga 4 minuti järgi. Õnneks andis mulle arst nö. linna loa. Ta võttis kuulda minu põdemist selle üle, et kui mind voodi külge monitoridega aheldatakse, siis mu vererõhk tõuseb mitmekordselt. Nii oli tema käsk tunni jooksul olla 20 min monitoride all ja ülejäänud aja võisin kõndida või istuda kus tahes.

Öö möödus tasakesi. Magasin, kõndisin ja tuhusid ei tundnud (ainult aimasin), kuigi ekraanil näitas reguraalset tegevust.

Maakera läheb jalutama

Hommikul alustati Pitocin'iga. Alustati väiksest kogusest ja iga 15 min järgi suurendati. Pitocin tugevdab kokkutõmbeid. Endiselt kokkutõmbed reguraalsed, kuid karmiks asi ei läinud… veel. Kuigi valuskaalal astusin ühe palli võrra üles poole. Nüüd vähemalt tunnetasin neid. Avanemisest rääkides… Õhtul olin avatud 1 cm, hommikul sama. Istusin ja igavlesin. Vaatasin telekat, heegeldasin.

Olin mõnusalt tugitoolis istumas, kui kell 13.30 korraga midagi sooja minu istmiku all tunnetasin. Sekundivõrra ehmatust, aga sain kohe aru, et see on lootevesi. Ja seda tuli lõputult. Kogu põrand oli täis.
Helistasime Helenale ja emale ning Helena tõi ema haiglasse.

Mind käsutati voodisse. Ja siis läks lahti. Pitocin tegi mis suutis ja mu kokkutõmbed olid metsikud. Proovisin neist läbi hingata ning Harry tegi sünnitusklassis õpitud mazhaase, pigistusi, pitsitusi. Viimased leevendasid tunduvalt pingeid, aga mis oli raske oli hingamine. Nimelt, kui ma kogu raseduse olin terve kui purikas, siis nädal enne sünnitusele minekut sain ma endale nohu ja väikse kurguvalu ning nina alla ohatise. Selleks päevaks tundsin ma küll end hästi, aga ju oli mingi purikas ikka sees. Ja nina oli kinni ning ma ei saanud korralikult sügavalt hingata.

Kui ma seal niimoodi kannatasin, siis teadsin kohe, et sellises olukorras (ilma korraliku hingamiseta ja nende metsikute pitocini valudega) ma ilma tuimestuseta ei pääse.

Kella 15 ajal tehti mulle epidural. Ekraan näitas tohutuid kokkutõmbeid, mis lausa ekraanilt välja läksid, aga mina tundsin ainult pinget. Kell 16 olin ma 4 cm avatud.

Voodi külge aheldatud

Saabusid ema ja Helena. Ootasime. Epiduurali all aimasin ma tuhusid ja nägin neid ekraanil, küll aga kella 6 paiku hakkasin tundma alaosas survet. Olin 8 cm. Ja kell 19 olin valmis. Aga poiss oli väga üleval ning öeldi, et ootma tunnikese, et ehk kokkutõmbed toovad beebbi alla poole.

Juba siis tundsin, et minuga ei ole nagu kõik korras. Panin selle siis lihtsalt sünnituse arevele. Pole ju enne kogenud ning arvasin, et olen väsinud lihtsalt sellepärast, et nii peabki olema ja oma hääl kostus kui vatist. Kui nn. lükkamiseks läks, siis tundsin, et jõudu kuidagi nagu ei ole ning nina kinnisus ei soodustanud olukorda kuidagi, sest oli nii raske hingata. 

Mul tõusis palavik ja raske oli hingata

Ema oli meiega kuni tuli keisrilõikuse otusus, siis tuli Helena talle järgi ja viis koju

Kui sünnitusõde ütles, et võtame väikse vahaaja (ma ei mäleta, aga ega ma eriti kaua ei lükanud), siis tundsin nagu kergendust, sest jõudu ei olnud ning ma jäingi magama. Läbi une kuulsin õe häält: Mulle ei meeldi, mis ma siin ekraanil näen!

Beebi südamelöögid olid väga kiired. Ja minul oli tõusnud palavik. Mul polnud isegi jõudu muretseda. Kui õde mainis, et tõenäoliselt läheb keisrilõikeks, siis olin sisemas kergendatud, sest minus ei olnud kübetki seda võitlejat, kes üritas veel paar päeva tagasi veenda arsti, et ma kohe ei taha esile kutsumist.

Ma ei mäleta edasiste asjade käigust suurt midagi. Oli vaid kartus ja hirm ning seda beebi pärast. Operatsioonituba oli nii valge. Minule ehitati "sein" ette ning alustati kõva narkoosiga. Siis tuli Harry. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud midagi mõelda. Ma küsisin Harrylt pidevalt, et kas laps on väljas. Mäletan, et Harry ütles: Ta on ilus beebi! Siis kuulsin tema nuttu.

Ootasin üksinda seal operatsioonilaual, kuni arstid ta üle vaatasid ning Harry nabanööri katki lõikas. Rohtude all olin ma natuke segaseks ka läinud… Ma olla üsna jaburat juttu seal rääkinud. Kui beebi minu juurde toodi, siis oli ta näost ja olekust näha, et otsib rinda. Aga seda ei lastud teha. Harry ja beebi viidi NICU'sse (Neonatal Intensive Care Unit), kus ta üle vaadati, sest nagu keisri ajal välja tuli, oli mul tekkinud platsenta ja lootevee põletik ning kardeti, et äkki on beebi ka selle endale saanud.

Tõenäoliselt jäin ma magama… ärkasin siis, kui Harry tuli tagasi ning ma olin taastustoas. Harry näitas pilte. 5 meil neid oligi, sest tere varianti, aga fotoka patareid olid kõige tühjemad mis nad eales on olnud. Ning rohkemat ei saanud võtta.

Hommikul ärkasin varakult. Olin valmis kohtuma oma pojaga. Helistasin varakult NICU'sse, et uurida, kuidas öö möödus. Kõik kõlas ilusti. Kuna olin keisrilõikest taastuja, siis õde aitas mul end korrastada, pesta ja riietada. Mind sõidutati ratastoolil sinna. See oli ka esimene ja viimane kord, sest peale seda kõndisin ma juba ise! Jah, ma tundsin, et minu kallal on käidud, aga midagi hullu ka ei olnud. Valuvaigisteid polnud mul vaja. Sest valu mul polnud. Lihtsalt oli ebamugav.

Kõndida tuli mul palju, sest igal söögikorral läksin ma NICU'sse. Kõik õed imestasid, et kuidas ma küll juba jalul olen. Ja öeldi, et mina olen ainuke, kes selles koridoris liigub (meie tiivakeses olid vaid keisrilõikega emad).

Esimene kord piimapoes

Harry hoiab esimest korda pojakest

Leo esimene voodi ja nii palju juhtmeid ning poksikinnas IV'ga

Leo oli NICU's 2 ja pool päeva, siis saime ta oma tuppa. Leo on sünnist saadik olnud unekott ja seda eriti öösiti. Ta oli selline juba ema üsas. Ma ei tundnud tema liigutusi väga sageli väga pikka perioodi ning kunagi ei teinud ta tramburaid. Tissi otsas oskas ta kohe olla ja väga tahab olla. Ta on meie armas pojake!

Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on kaasa elanud minu teekonnale, rasedusele, sünnitusele jne. Olen tunda saanud kaaslaste tähelepanu ja siirast huvi. See kõik on nii südant soojendav. Ma hindan seda nii üliväga. Tänan teid kõiki!

Erilisi tänusid on palju, aga hetkel toon välja vaid ühe. Tänan oma emat, kes oli siin suureks abiks ning võttis enda valdusesse köögi ning täitis meie sügavkülma küpstiste ja toitudega. Ma olen seda nüüd pidevalt tühjendanud ning sellest rõõmu tundnud. Aitäh, emme!

TÄHTAEG OLI EILE

Bloged in beebi,reizilennuk by lennuk Saturday April 30, 2011

Eile oli üks minu tähtaegadest. 29. aprilli peale pani mind naistearst. Tegelikult aga, kuna mul on täpselt teada kuna siirdamine oli, siis mu ametlik tähtaeg oleks 5. mai.

Kahjuks arst ei lase mul 5. maini oodata. Tahab juba teisipäeva õhtul hakata esile kutsuma. Eks ta kardab oma elu pärast rohkem, kui minu… Minu enesetunne on väga hea ning kohe hirmsasti tahaksin ära oodata loomulikud kulgemised.

Aga tänase seisuga olen veel ühes tükis ja mitte midagi ei toimu. Kõnnin, istun pallil, käin nõelravis. Õhtul hakkan shampust jooma. Pärastlõunal läheme ühte restosse, kus pakutakse salatit mis nii mõnelgi naisel sünnitegevuse on esile kutsunud.

Elame näeme…

TITESABIN NR. 1

Bloged in beebi,pidu,reizilennuk by lennuk Tuesday April 19, 2011

Ma lugesin kokku mitu titesabinat olen mina organiseerinud ning neid tuli kokku…. 8. Iga kord lootsin, et mina olen järgmine. Ja ühel hetkel olingi!

Mul oli üsna raske seal nö. teisel poole olla. Mulle ikka sobib orgunn rohkem, kui ootus ja kõrvalt vaatamine. Aga ma jõudsin selle päeva ära oodata. Oli üüratult tore tunda, kuidas sõbrannad tegid nii palju selleks, et see päev oleks minule eriline.

Pidu toimus Helena aias, mis minuarvates on aiapidudeks loodud. Ilm tahtis peaaegu meile vingerpussi mängida, aga hommikused vihmapilved hajusid ning välja tuli… päike!

Jah, katsikutest siin ei teata midagi. Tähistatakse ootavat ema ja tulevast beebit. Hiljem on ju tähelepanu beebil, aga sel päeval on kangelane tulevane ema. Tavaliselt tehakse poodides endale kingiregister. Aga kuna mina olen saanud sõbrannade käest kogu oma kraami, siis mul tõesti asju pole vaja. Nii palusingi, et rahapuu pandaks õitsema, et saaksime beebitoa sisustada. Või kui keegi tahtis just midagi osta, siis palusin tuua raamatuid.

Siin on rikkalik pildialbum koos kommentaaridega (kliki pildile):

titesabin

VÕIN RAHULIKULT HINGATA

Bloged in beebi,reizilennuk by lennuk Monday March 21, 2011

Juba nädalaid, kui mitte kuid on mul olnud sisemas suur rahutus. Kuigi Harry kolis end tulevasest beebi toast välja, oli seal siiski veel nii palju tema kraami ja juhtmehunnik kuidagi ei vähenenud.

Lõpuks! Suuresti mu oma jõupingutustega sai tuba niikaugele, et võis hakata värvima. Värvivalik ei olnud väga kerge. Harry tahtis üht ja mina teist. Aga et pall veerema panna, andsin alla ja lasin Harryl valida. Alguses kui värv seina läks, siis ehmatasin ära – et niiiiiii sinine! Aga nüüdseks olen kas harjunud, või kuivades on värv tooni muutnud. Igatahel meie poisi seinad päikesepaistelise päeva taevasinised.

Möödunud nädalavahetus oli mu esimene nädalavahetus üle hulga aja, kus mul ei olnud mingieid ühiskondlike kohustusi. Ja teadsin kohe, et pühendame selle ettevalmistustele. Pühapäev oli pikk töö päev. Värvisime vana kummuti, seinakapi, panime ette uued ribikardinad, rentisime vaibapuhastaja. Tegemist jätkus hommikust õhtuni. Aga nüüd võin rahulikult hingata. Kuigi tuba on tühi mööblist, oleme me valmis! Peaaegu! :)

Õhtul premeerisime ennast jäätisega ning Harry tegi natchos'id. Ja terve öö kannatasin kõrvetiste all.

21 queries. 0.644 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.