VÕLG

Bloged in ema 2010,reiz,reizilennuk by lennuk Saturday March 6, 2010

Ema on ammu tagasi kodus. Aga sageli mõtlen ma tagasi jaanuarikuule. Ikka veel arvan, et see on ikka täielik ime, et ema lõpuks siia külla jõudis! Ma ei ole emaga ju viimased 20 aastat nii kaua aega ühte juttu koos veetnud. Ema hoolitses köögikorra eest ning söök oli alati laual! Tegime köögis mitmeid asju, mida ammu pole maitsnud ning võtsime ette retsepte, mida polnud enne teinud ja tahtsin, et ema mulle neid õpetaks. Tegime ära karjalapirukad, sain selgeks, kuidas marineerida kala ning kalasupp oli imeline.

Kui käisin läbi pilte, siis avastasin, et mul polegi neid väga palju. Enamasti pildistas ema. Aga siin väike valik. Ok, pole ta midagi nii väike, üle 30 pildi.

Esimene reis oli siis Las Vegase kaudu Grand Canyonisse ja Sedonasse. Las Vegasest Grand Canyonisse on teekond üsna igav ning et seda huvitavamaks teha, keerasime peateelt kõrvale ning läksime mööda ajaloolist teed nr. 66. Aga ega see ka mingi eriliselt huvitavam polnud. Aga ema sai vähemalt vahepeal asjalikult nõu anda autoparandajatele :)

Grand Canyonisse pidie tormama, sest meil oli selline peldiku vajadus ja siis vaatasime kanjoni veere pealt alla. Grand Canyon on võimas, aga peale ühest kohast auku vaatamist olime mõlemad peaaegu valmis edasi liikuma. Eriliseks tegi seekord Grand Canyoni lumi!

Ööbimine oli planeeritud Sedonasse. Jõudsime sinna pimedas ning hommikupäikeses avanes meile imeilus vaatepilt. Sedona on mulle alati meeldinud. Kui Grand Canyonis vaatad mäest alla ja kui teise vaatepunkti vaatad taas auku ja kõik on peaaegu sama, siis Sedonas on iga nurga pealt erinev vaade. Ja sellega ma ei taha öelda, et jätke Grand Canyon oma reisidel vahele. Ei, seda peab nägema. See on võimas, uskumatu vaatepilt. Pildid ei anna edasi seda, mida seal veere peal näed!

Loodusereis tehtud, sõitsime tagasi Las Vegasesse. Meil vedas ilmaga. Ilm oli mõnusalt soe. Ööbisime Monte Carlos. Te oleksite pidanud nägema ema nägu, kui ta esiest korda nägi seda lõputut kasiinomasinate saali. Meile väga meeldis mängida masinate peal. Ja nagu teate, võitsin ma 1000 dollarit. Mis ma sellega tegin? Tänaseks maksin selle üüriks ära. Olen lubanud endale viimastel aegadel palju meelepäraseid asju ja seepärast ei tundnud, et ma peaks midagi selle eest erilist hakkama tegema.

Siin ema kogub "julgust" enne Chippendalede esinemisele minnes.

Kui andsin emale valida, et kas läheme Las Vegases vaatama tsirkust või paljaid mehi, siis ema ilma kõhklemata vailis mehed :) Aastaid tagasi käisime tüdrukutega just seda showd vaatamas ning vahva oli. Aga midagi nagu oli puudu. Seekord oli ka lõbus ja tore, aga veel rohkem oli puudu. Tõenäoliselt ei "inspireerinud" mind need noorukesed kutikesed. Ja minu meelest oli nagu vähem trikke võrreldes eelmise korraga. Aga siiski väga lõbus oli!

Jah, see on skorpion! (pildil) Grillitud sai juustuga ja peal skorpion. Just sellist ekstriimi käisin kogemas oma sünnipäeval. Juba ammu oli Kairi ja Sam'iga kokku lepitud, et peab ema putukaid sööma. Ja selleks päevaks juhtus just minu sünnipäev. Ma ei unusta seda iial. Mis jõud küll pani mind seda juustusaia lisandiga sööma?

Rohutirts praetult oli krõmps.

Kala oli muideks väga hea!

Mingid paneeritud ussikesed.

Konnakoivad. Peale ühte ampsu ma enam ei tahtnud.

Kuigi mul polnud plaanis sünnipäevatada, siis kujunes ikkagi nõnda, et ema kokkas ja mina kutsusin paar külalist. Need, keda tunnen kõige kauem. Ja laud sai kaetud just sellista asjadega, mida ammust ajast igatsesin ja maitsta tahtsin.

Napoleon

Kasukas, täidetud munad, shnitsel, kotletid, seenesalat, marineeritud kala, kartulisalat, sült.

Ema kokakunst

Minu lemmiklilled on valged tulbid!

Tahtsin ema kindlasti viia Palm Springsi ja selle ümbrusesse. See reis kujunes väga imeliseks. Terve nädala oli vihma sadanud. Terve nädala oli udune. Ja siis korraga laupäeva hommikul, kui autosse istusime, ning teele asusime, siis päike säras (reis oli planeeritud vastavalt ilmaennustajatele), aga vaatepilti, mis avanes mägedele, ma küll ei osanud ette aimata! Ilm oli peale vihma selge ja särav ning mäed olid üleni lumised.

Ema on kõva indiaanlaste ja westernide fänn. Läksime Indian Canyonisse väiksele matkale ning ema oli nagu mee sees. Iga palmipuukese, iga mäenõlva ja ojanire kohta oli tal oma indiaani lugu jutustada.

Ema proovis järgi, kuidas on onnis elada.

Üldvaade Indian Canyonile

Hotell oli meil uhke. Kahetoaline ja köögiga. Hommikusöögiks tegin munaputru ja küpsetasin peekonit. Emale väga maitses.

Imeline vaatepilt, kas pole? Lumi ja palmipuud.

Kahekordne ilu

Ükski Palm Springsi reis ei möödu ilma datlifarmides käimata. Seekord oli hooaeg juba läbi, aga leidsime ühe puu, millega poseerida ning lausa marja maitsta.

Harry üritab mulle silma pilgutada. Käes on tal datlisheik.

Reisi kägisu käisime ka Joshua National Park'is. Siin on ema taustaks väga ohtlikud kaktused. Kui neid puutud, siis hoia piip ja prillid. Vähemalt nii hoiatatakse!

Kõrgemale sõites võttis meid vastu lumi. Ma olen piltidel näinud, et Joshua puud katab lumi, aga ihusilmaga näha oli väga eriline. Muideks, Joshua puu on liilialiste sugukonnast. Kevadised õisikud on ainuke asi mis neid vist ühendab.

Pilte on palju. Aga mina pildistasin vähem ja ema rohkem. Peaks ema pildid ka kunagi läbi käima ja sealt ühe valiku tegema. Mida päev edasi, seda mõnusam see jaanuari kuu tundub.

Siinkohal tahan aga tänada kõiki neid, kes ema vastu võtsid või teda loodusvaateid vaatama vedasid!

KIIRE PÜHAPÄEV

Bloged in ema 2010,reizilennuk by lennuk Monday February 1, 2010

Sellist päeva pole enne olnudki. Tegelikult oli plaan, et läheme lõuna randadesse, ehk siis Apelsini maakonda – umbes tund aega sõita. Aga plaan löödi segamini, kui hommikul helistasin juuksurile ning trehvas tal olema aeg just vaba ning pidime seal olema 20 min pärast. Kähku riided selga ning tihe päev võis alata.

Juuksuris tehti emale kaunis soeng pähe ning minule tehti kapsas pähe. Üle hulga aja lasin juuksed lühemaks lõigata ning kuidagi ei oska nendega ära olla.

Kuna olime juba seal kandis, siis sõitsin ka Hollywood Bulevardilt läbi. Jajah, ma ei jõudnud isegi emat Hollywoodi korralikult viia :) Tegime seal paar ringi (piiluring), et ema saaks sealsest melust pilti teha ning läksime edasi downtowni (kesklinna) suuremat kohvrit ostma. Seal saab sellist kraami odavamalt.

Mul tuli meelde, et downtownis on üks siseturg, mis ei ole küll suur, kuid pakuks piisavalt kultuurilisi ja puuviljalisi elamusi. See on enamasti selline mehhiko ja hiina sugemetega. Palju nende maade toite, lihalette, kalalette ja puu-ja juurvilju. Sõime ka mehhiko toitu, mina võtsin sealiha tortas’e ja ema veiseliha taco. Ema nägi seal ka ära (ja sai ka pildi) kauboi, ehk siis küll farmeri (kauboi müts, pannal ja saapad). Ema on teatavasti western filmide fänn. Ja indiaanlaste fänn.

Edasi suundusime kotti ostma. Los Angelese downtowni kaubandus district näeb välja kindlasti nagu lõunamaa turg. Kõikjal käib kauba pakkumine ja rahvast on palju. Auto parkisime kuskil parklas ja auto alt jooksid mingid mini kuked ja kanad välja. Oi seda nalja! Ema astus tänavale ja küsis, et kus linnas me nüüd oleme!??? Või kus maal?

Aga ema kukkus seal kohe äritsema. Ostis 2 paari päikseprille ja kohvrigi sai hinnas alla. Seal koti poes viidi ka meid veel vetsu Gucci, Coatch’i kotte vaatama (see oli neil vist mingi salaäri). Igatahes oli kohe väga lõbus lõuna.

Edasi hüppasime autosse ja sõitsime ookeani poole. Jalutasime Venice kanalite vahel.

Kultuurishoki tekitamiseks viisin ta Costcosse, mis on siis selline hästi suur pood, kus kraami müüakse vaid suurtes kogustes. Nagu ladu või midagi taolist. Seal käis just Vita-Mixi presentatsioon ja sellest sattus ta nii vaimustusse, et tahtis endale ka osta. Lubas Soomes õhtuseid telekauplusi telekast jälgida, et äkki pakutakse sealgi… Costcos saime aga ka kõhu täis, sest seal pakuti igal pool asju proovida. Enne Costcosse minekut käsiime ka Starbucksist läbi, et osta sealt need termos kohvitassid, mis saad autosse või bussi kaasa võtta.

Sellega veel päev läbi ei olnud. Veel oli aega kingapoest läbi hüpata. Aga midagi uut ja huvitavat me seal ei näinud. Ema oli juba terve poe tühjaks ostnud.

Olimegi juba teel koju, kui tegime väikse, aga ülimõnusa läbipõike küünelasse. Tegime maniküüri ja pediküüri ning ema sai mõnusid nautida. Nüüd on tal tumepunased uhked küüned!

Ja et meil kodus ikka midagi õhtul teha oleks tõime kõrvalolevast poest ära natuke sealiha, et teha valmis plohv, mis oli minu lapsepõlve lemmik söök. Ma ei osanud aga seda teha ning nüüd ema õpetas.

Te kindlasti paljast lugemisest olete juba sellest tihedast programmist väsinud? Meie küll olime. Õhtuks me ei funktsioneerinud ka enam normaalselt… Kiire päeva väsimus andis mul tänagi. Aga oli äärmiselt lahe päev…

NO NÄED SA SIIS…

Bloged in ema 2010,reizilennuk by lennuk Saturday January 23, 2010

… päevad lähevad nii kiirelt.

Ema on olnud siin veel ühe nädala, ning see on enamasti olnud tubane. Siin on olnud pühapäeva õhtust saadik pidev vihm ja kuuluati lausa, et see on viimase 100 aasta metsikumaid torme. Õnneks mina sain tunda enamasti vaid vihma ning sellist vihma on iga talv mingi periood, aga hullud asjad juhtusid siin ja seal. Kuskil olid meeletud tuuled ja lausa tornaadod (neid siin kandis ei esine tavaliselt), kuskil on siiamaani tohutu mudalaviinide oht, paljudes kohtades üleujutused, sest veel pole kuskile minna jne. Ema istus enamasti kodus ja pani kirja oma memuaare, aga käisime ka shoppamas.

Aga selleks korraks on see suur torm läbi ning täna taas lubatakse ilusat ilma ning meie seame rooli Palm Springsi poole. Plaanis on läbi sõita Joshua National Park’ist, käia datlipalme vaatamas ja kindlasti palmisalus.

Kuna aeg on nii kiiresti ja tihedalt läinud, siis tunnen, et paljud asjad tegemata. Enne ema tulekut lootsin, et läheme kõnnile iga hommik ja ka õhtul peale tööd. Siiamaani oleme kõnnil käinud vaid ühe käe sõrmedel vaid loetuna.

Aga oleme siin tunda saanud, kui lihtne on elu, kui söök on ikka koguaeg laual ja nõud kaovad iseenesest kraanikausist ning nõudepesu masin tühjeneb iseenesest.

Möödunud nädalasse jäi sünnipäevatamine. Laupäeval valmistati minule Eesti Köögis täielik üllatus… Kavatsus oli vaikselt juubelist üle libiseda, aga näed – suudeti mind täiesti sõnatuks teha. Siinsetelt kohalikelt tüdrukutelt sain ma eluks ajaks meelde jääva kingi – Eesti Maja osaku :) Nüüd olen Eesti Maja ametlik hääleõiguslik liige. (ma ei viitsi siinkohal praegu süsteemi seletada). Nagu ütlesin – see kink oli suur üllatus!

Pühapäeva õhtuks kattis ema nn. pika laua, mis sai kaetud kõige hea kodusega. Kuna meie pikk laud ei ole kõige pikem, siis ma pidin kuskile raske südamega piiri tõmbama. Nii käisidki mul külas need, keda tunnen ja tean kõige kauem. Näiteks, klassiõde Kristi – teda tean ma juba oma 33 aastat! Siljat tunnen ma 16 aastat. Kairi ja Helenaga tutvusin esimestel Ameerika päevadel-kuudel. Ja sealt edasi oleks võinud lõputult minna.

Lisaks sellele tuli mulle mu sünnipäeval kaartide, kirjade, pakkide ja  õnnesoovide näol kogu maailm kodu kätte! Neid üllatusi jagus päris palju!  Suur-suuuur südamest tulev tänu kõigile teile, kes mind sel päeval meeles pidasid!

Nüüd aga nädalavahetusele!

HOI!

Bloged in ema 2010,reizilennuk by lennuk Thursday January 14, 2010

Ma tean, kuidas mina ootasin igat sissekannet, kui ema Saksas reisis või külalised Austraalias on jne. Seepärast teen kiire postingu, et elumärki anda ning kõneainet arendada.

Ilmad on olnud super ilusad! Eile öösel tuli vihma, aga päeval paistis jälle päike! Päeval on sooja kuskil 20 kraadi. Plussis loomulikult.

Kuigi sain ma Dream Dinneri tööpostilt kuu vabaks, aga kahjuks pean sinna abistama minema, kuna ühel töölisel oli operatsioon ja ta rivist väljas. Noh, annangi emale aega rohkem omaette olla ja tohlata, siis ta saab oma takti seada.

Takt on aga tihe. Süldid vaja teha ning ema võrdleb seda pulma süldi tegemisega. Eile hommikul käisime mehhiklaste poes päid ja sõrgu ostmas. Lisaks veel saba ning natuke ka liha.

Eilsesse hommikusse mahtus ka külaskäik Harry tööle. Nagu tavaliselt, keel ei olnud mingiks takistuseks seal töökaaslastega suhtlemisel. Aga muideks, rääkides ema inglise keelest, siis see pole üldse paha. Sellised tava käibe fraasid on tal väga hästi selged.

Kilde on palju, aga siinkohal üks: Meie äralennu õhtul käskisin emal valmis olla kell 7, et kui tulen, siis kohe lahkuma. Ema oli korralikult valmis juba natuke enne kella 7’t ning selga toppinud posu kampsuneid (andsin talle sooja kampsuni, aga ma vist ei öelnud, et pista see kohvrisse. temal jäi kõrvu minu ähvardus, et Grand Canyonis on külm). Emal oli palav ja ta ütles Harryle (üritas selgitada), et tal on palav. Harry helistab mulle paanikas, et kuhu ema läheb? Kas ta on endale takso tellinud? Pandi siis ema mulle toru otsa. Ema oli üritanud Harryle öelda, et HOT, aga tal ei tulnud meelde, kuidas see on. Küll oli tal meeles (hot) dog. Ja siis ta ütles Harryle: dog, hääldades seda [dok]. Katre võib siis siia ka soki loo jutustada!?

Nüüd aga jälle hüppesse ja nii see aeg läheb. Hirmuga mõtlen, et vaid kaks nädalat ning järgmine nädal ka on vaja mõned hommikud tööle minna….

 

KIIRE LÄBIHÜPE

Bloged in ema 2010,reizilennuk by lennuk Monday January 11, 2010

Annan teada, et oleme reisilt tagasi. Sai maha sõidetud oma 800 miili ja ära nähtud lumine Grand Canyon, kaunis Sedona ning vilkuv Las Vegas. Ja kas usute, aga võitsin 1 sendi masinatel 1000 dollarit. See oli küll nüüd uskumatu lugu, aga tõsi! Näed, eelmises jutus rahvas tahtis jackpotti ja peaaegu saimegi!

Nüüd oleme tagasi ning see nädal tuleb kiire, sest mul on natuke ekstra tööd ning laupäeval on Eesti Köök, kuhu vaja sülti teha. Ning nädala jooksul on käike ja sebimist veel küllaga. Eks ma jõuan ka pilte ehk kunagi siia üles panna…

ME IKKA ELAME!

Bloged in ema 2010,reizilennuk by lennuk Thursday January 7, 2010

Nädal on läinud nii kähku. Ma jäin siin vahepeal veel natuke haigeks kah. Aga oligi hea, et ema oli siin, siis ta sai mind viinaga kokku möksida ning teetasse ette tuua :)

Ilmad on päeva ajal väga soojad ja ema ei suuda ära naerda, et miks ma nii paksult riidesse panen. Tema tormab välja lühikestes käistes ja siis satub kuskile poodi lihaleti äärde, siis väriseb seal külmast :)

Eile ema läks hommikukõnnile ja ei tule ega tule koju. Ega ma veel kadunute hulka ka teda arvanud, sest ta ikka mainis mulle, et talle meeldib 2 tunniseid kõnde teha, et see tervisele kasulik. Lõpuks tuli tagasi, oligi ära eksinud. Oli meie majast mitu korda mööda läinud, aga polnud ära tundnud.

Täna õhtul läheme Las Vegasesse. Eks kunagi peab rohkem kirjutama… Tahtsin täna lihtsalt teada anda, et oleme elus.

 

JA TA TULI!

Bloged in ema 2010,reizilennuk by lennuk Friday January 1, 2010

Saabus nurga tagant välja ratastoolis! Kahjuks polnud meil kaamerat kaasas. Aga õnneks on meil sellest ajaloolisest hetkest ka ikka pilt, sest kui avastasime, et meil jäi kaamera maha, siis helistasime Helenale, kes tuli seda suurhetke jäädvustama!

Ema polekski nagu ööpäevasel unetul reisil olnud, sest tema energia kuidas oma seiklustest jutustas oli ääretu. (Aga võibolla oli see lennukis paari doulde viski joomise tagajärg?).

Pärsatlõuna kulges kähku ja tempokalt. Üritasin ema ärkvel hoida ning tegime seda ja toda. Jõudsime ookeani äärde, käisime poes ja jõulutulesid vaatamas ning avasime kohvreid! Nii vahva!

Enne ema tulekut Harry harjutas eesti ja soome keelt. Leidis tõlkija internetist koos hääldustega :)

CandyCane Lane – jõulutuledes tänav. Kahjuks olid pooled majad sellel tänaval oma tuled juba maha võtnud.

Ema kalkuleeris peast kohe hindasid ja kurtis, et kalkulaator jäi koju!

Ainuks korraks läks ema teise riiuli vahele ning juba oli keegi tal juures ja küsis miskit nõu tema käest! Ema muidugi seletas vastu. Omas keeles.

Käru lükates tekkis tal küsimus: Kas need pildil kärureklaamil on vargad või on need poe juhatajad?

Ema venitas vapralt kella 8ni õhtul välja. siis läks ta voodisse oma Ralphsist kaasa haaratud nädala pakkumiste lehte lugema. Vaevalt, et ta esimeselt lehelt kaugemale jõudis… Homme on jälle päev!

 

21 queries. 0.658 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.