MÄLESTUS

Bloged in reizilennuk,titetegu by lennuk Monday March 21, 2011

Ma olen õnnelik rase. Tänaseks päevaks on see vähemalt nii välja kujunenud.

Algus ei olnud nii ilus. Ma kartsin ja pelgasin, et minult võetakse ära see, mida nii väga juba aastaid olen püüelnud. Mind valdas pidev ärevus, et see kõik lõpeb. Nii nagu eelmiste lootustega juhtus. Iga arsti juurde minek oli seotud stressiga – kas ikka on beebi alles? Sellele muretsemisele ei andnud kaasa ilmatu suur verejooks ja veritsemine. Ning 16 nädalal ärkasin ühel öösel üles vereloigus. Õnneks iga kord sain tõdeda, et kõik on endiselt paigas.

Kuskil 20 nädala paiku hakkasin kergemini hingama ning kui jõudsin 24. nädalani, siis iga möödunud nädalaga läks olemine aina paremaks. Teise trimestrisse jäid tohutud jalavalud ning tuim parem käsi. Aga see kõik möödus ning nüüd ma ei saa küll millegi üle kurta, kui ainult seda, et keha ei jõua minu energiale järele ning kõik ajab ähkima ja puhkima.

Suurim asi aga millega harjuma olen pidanud on see, et mina kes ma alati olen väga punktuaalne ning täpne, mäletan kõiki fakte ning asju – ei enam. Ma unustan isegi ära, mis ma järgmisena öelda tahan. Paljud asjad on kaotanud oma tähtsuse ning olulisuse.

5 aastat. 60 kuud. Iga kord uus lootus, ootus. Iga kuu suur pettumus ja lein. See ongi vist viljatuse juures kõige raskem, et iga kuu  nagu mataksid kedagi või midagi. Ja siis on paari päevaga vaja sellest kriisist välja tulla, et edasi liikuda. Mul on raske unustada seda igatsust, seda valu. Kuigi ma olen praegu nii õnnelik, mu süda lõhkeb kui kuulen kui keegi teine on selles pikas ootuses ja lootuses.

Me käisime eelmine nädal fotograafi juures. Mul pole millegi erilisega kekata, sest enamuse piltide peal mul nagu kõhtu polekski. Näiteks see!

Meie ja meie väike jääkarupoiss (nii oleme alati kutsunud oma frozen embryot [külmutatud embrüo])

Ma arvan, et ma olen siin kuskil 33 nädalat

Siin on mu kõht pidulik õhupall :)

What is erection disorder? It really is a cialis generic cheap The acai acai berries contains proteins that allow for how do i get a viagra prescription When you have troubles in keeping up with an erection all the period, levitra canada Cialis is also among the best prescribed is generic cialis real One of the causes that investigators are really so enthused about examining Noble Generic Cialis Review generic cialis review As with many new prescription drugs being marketed to people, all have negative Tadalafil Buy effects that are specific tadalafil buy Whats Sexy Goat Marijuana (Epimedium Sagittatum)? Horny Goat Weedis a Daily Cialis Online robust perennial reported to have daily cialis online Nothing hurts a man more than that which we refer to as erectile dysfunction. In the earlier times when free viagra sample Besides physical drawback, the male frequently, is suffering from bouts of melancholy. It has been detected how to get cialis prescription To possess an erection one should have the sexual urge to possess sex. Virility drugs only assist in keeping the ordering cialis online safe

ametlik

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Saturday October 3, 2009

Negatiivne!

Ma olen ok!

negatiivne

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Saturday October 3, 2009

Tulemus: negatiivne. Ametlikku numbrit mul veel pole, aga diagnoosin nii, sest et mul on päevad kohe-kohe algamas! Ma lähen käin kliinikus siiski ära, sest vihkan telefoni kõnesid. Tahan näha inimesi näost näkku ning  samuti tahan kuulda, kuidas me kaks ülejäägi embrüot edasi arenesid ning kas oli miskit külma panna. Loodan, et saan ka täna koheselt panna aja järelkonsultatsioonile – et lihtsalt arutleda, mis läks valesti; missugused uued ettepanekud ja suunad. Kõik oli ju super. Mu limaskest oli mõnusalt paks, embrüod olid ilusad, ma olin tubli voodis lamaja.  Ma ei närvitsenud ja muretsenud. Vaevalt et seal on ühest vastust. Eks see elu kallim loterii ole! 50/50 shanss. Seekord ei olnud meil võidunumbreid.

Taas pean ma kokku korjama kõik need pisemad ja suuremad killud – purustatud süda, katkine ning löödud hing ja segamini mõistus. Taas kord pean leidma jõu, et edasi liikuda. Seekord on see kuidagi lihtsam. Killud on peaaegu juba koos ja siht on teada. Ma ei saa öelda, et kõik on korras ja nahk paks kui jõehobul, kuid ma olen alistunud sellele, mis juhtus ning liigun vaikselt välja sellest leinast, mida ma praegu tunnen.

Mul ei ole kedagi leinata, kuid millegipärast om mul just selline tunne… See on iga kord nii. Igatsen taga kedagi, keda  veel ei ole. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Seekord on meil vähemalt pilt ning teame keda meil ei ole.

Meie embrüod. Üks neist on kinldasti paharett Jaagup :)

Ma alati mõtlen ja mõistatan, et miks meie tee on nii keeruline ja käänuline. Täna ma tean miks! Selleks, et tunneksin ära oma argipäeva õnne ning hindaksin seda mida mul on. Mul on jäägitu sõprus ja tugi, mida ma siin ennast jagades tunda sain.  Mul on pöidlahoidjad ja palvetajad, mul on vaiksemad ja sõnakamad kaasaelajad, kes kõik tegid selle emotsionaalselt raske perioodi kergemaks ja talutavamaks. Ja kui keegi peakski parastama või paha soovima, siis on see nende oma õnnetus!

Ma ei kaota lootust ja ära sinagi seda tee! Olen leidnud oma südamest, mõistusest ja hingest selle jõu, et jälle edasi minna. Samm sammult lähemale oma eesmärgile.

täna on nii

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Monday September 28, 2009

Kui ei jaksa olla alati optimistlik ja uskuda teadmatut? Kui ei jaksa olla alati positiivne ja kõhklematult teada imelist tulevikku?

Ma olin täna kaugel positiivsest hoiakust, optimismist ja lootusest.

Oleme ostnud elu kallima loterii ning ootame oma saatust. Ja nn. päevade valud tähendavad minu jaoks vaid üht – kaotust!

Homme on aga uus päev.

siirdamise päev oli tore päev!

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Wednesday September 23, 2009

Mul oli suurepärane päev. Kuigi ma hommikul siin natuke ärevusest tujutsesin, aga jälle oli see Harry, kes mu sellest väikesest kriisist päästis. Eks mul oli väike ärevus sees, et kuidas need kuus selli on edasi arenenud ja mitu siirdada jne. Tähtsad asjad ajavad ärevaks ju!

Jõudsime kohale varakult. Mingi hetk pidin võtma valium’i ja ibuprofin’i ning siis asusime arsti ootama.  Punktsiooni ja siirdamise keskus asub kliinikust umbes 5 min kaugusel ja arstil olid hommikul vastuvõtu ajad. Harry pidi koguaeg kella vaatama, sest temal oli just eile vaja tööl olla ning varastas kõvasti aega. Meil oli aga päris lõbus seal, sest õde veetis enamuse ajast meie ruumis ning oli üsna jutukas. Natalia, venelanna Vladivostokist. Ma sain Lermotovi talle lugeda ning natuke vene keelt praktiseerida. Igatahes sellest igavast ootamisest sai tore ja lõbus aeg. Harry juba hakkas mitmendat korda minema, aga nii registratuurineiu ja ruumiõde jooksid kohe helistama, et kas doktor on lahkunud.

Suur seiklus oli ka veel põiega. Nimelt, mina ei tea mis põhjusel, peab siirdamisel põis täis olema. Mõni arst nõuab täitsa täis ja kuulen nende naiste õuduslugusid… Õnneks minu arst nõuab vaid pooltäis põit. Aga mina olen ju täielik põiehädaline. Kui minul põis täis, siis mina minema pean. Õde kontrollis ultraheliga mu põit ning ma pidin surema vallu, kui ta kõhule selle ultraheli värgindusega vajutas. Sain loa põit natuke tühjendada. Nii jooksin ja tirtsutasin oma 4 korda. Ja lõpuks oli paras. Oli paras nii protseduuriks, kui ka minule, et seal laual pikemat aega lamada.

Milline tore hetk oli kui doktor saabus. Lagedale toodi pildid meie kuuest embröost ning tehti kiire hindamine. Kõik olid 8-rakulised ning said kõrgeima hinde. Peale väikest arutlust jätsime siirdatavate embröote arvu arsti otsustada :) Tal nii palju kogemust, et küll ta teab. Tema otsustas, et 4 oleks meie parim shanss.

Nüüd aga tuleb tore osa. Nimelt, kuidas see embröote siirdamine siis käis. See on tegelikult nagu tavaline günekoloogi kontrollis käik. Pannakse sulle sisse see mis iganes see on, noh… see metalne värk. Embröologist tõi kohale pika "juhtme", kus olid siis sees siirdatavad. Õde hoidis ultraheli mu kõhul, et näidata sellele "juhtmele" teed ning lükatigi need tegelased minu kohevasse limaskesta. Ekraanil oli näha, kuidas valged pallikesed ekraanile ilmusid ning sinna limaskesta pugesid :)

Mul oli nii hea meel, et Harry jäi. Ta oleks paljust ilma jäänud.

Peale seda tormas Harry kohe tööle ning mina pidin veel vähemalt pool tundi seal lamama. Jäin isegi magama. Valium? Ärkasin just siis, kui Silja mulle järgi tuli ning sain ilusti kärmelt koju voodisse.

Alguses olin kõigist nendest emotsioonidest nii väsinud ja näljane. Sõin ja vaatasin hoopis HGTV’d (Home and Garden TV) terve pärastlõuna. Ning võtsin kätte Marise paksu ajakirja. Ning see on paks. Ma ütlen ausalt, et olen alles veerandi peal. 600 lehekülge moodi on ikka täielik! Ma pole isegi oma kollast ajakirjandust veel lugenud ning arvutis olen olnud ka suht vähe. Juba ongi kolmapäev!

 

munapühad on selleks korraks läbi! teretulemast embröo-land!

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Monday September 21, 2009

Küll on hea, et ma ei pidanud terve päeva ootama ning juba hommikul kell 9 helistasid ning sellise vahva teatega, et kaheksast munarakust viljastusid kuus ning pidid väga hea elu ja tervise juures olema päev nr. 2 kohta! Homme, teisipäeval on siirdamine kell 12!

munapühade põhjalikum ülevaade

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Sunday September 20, 2009

19. september oli siis minu nn. punktsiooni päev. Punktsioon on siis ettevõtmine, kus munasarjadest eemaldatakse kõik suure vaevaga kasvatatud folliikulid e. munarakud

9.30 oli meie ametlik "munapühade" arsti aeg. Esimest korda elus tõusis Harry ilma mingisuguse erilise käsuta üles ning oli niksis naksis minema.

Alati need varajased minekud on meie peres olnud nii rasked ja pingelised. Vea nagu nööriga Harryt taga.

Aga seekord oli siis teisit. Ma isegi ei pidanud teada äratama. Kuulsin köögist kella 7ks pandud äratsukellan ning mõtlesin, et lasen tal veel natuke magada. Aga juba ta üleval oligi ning oma hommikutoimingutega alustasin.

Juba siis teadsin, et tulemas on eriline päev! Teistsugune! Paljude uute lootustega.

Ma olen närveldaja, ehk teate seda juba. Aga seekord oli hinges  rahu. Selline õnnelik tunne ja teadmine, et kõik läheb korda ning muretsemiseks pole mingit põhjust.

Jõudsime kliinikusse natuke liiga vara. Meiega ootas ka veel üks naine koos oma ämmaga. Temale oli sel päeval plaanis teha eskimoring, st. temale  oli plaanis siirdada eelmisest tsüklist ülejäänud embröod. No meil oli päris lõbus. Eriti lõbusaks läks, kui me rääkisime nn. meeste ruumist, mida Harry kutsub Gentelmens Club’iks. Ta lubas veebilehe teha, kus vastavas ruumis käinud mehed saavad hinnata erinevate kliinikute meeste ruumi :)

Sellises lõbusas tujus ma opi ruumi läksingi. Peatselt saabus narkoosiõde e. vend, kuna oli meesterahvas ning pani mulle kähku IV sisse. See on mu esimene narkoosi kogemus ju! Ei osanud midagi karta ega arvata. Ja ega polnudki ju midagi karta. Ja jälle mõtlesin mõnu ja rahuloluga, et kui rahulik ma olen!

Mäletan, et arst tuli sisse ning hakkas vaikselt ette valmistama. Narkoosivend ütles midagi, et nüüd ta…. ja enam ma ei tea midagi. Arvan, et olin ära kuskil 15-20 minutit. Ärkasin, ning esimene asi oli küsida, et kuidas munajaht läks? Küsisin seda mitu korda, et mitu muna. Ma ei saanud alguses aru, et mida ta mulle vastab. Järgmisena mäletan, et Harry juhatati sisse.

Ja läbi oligi! Esimest korda jalad maha panna oli nagu õpiks kõndima. Aga toibusin sellest kõigest väga ruttu. Olin koheselt niiiiii näljane. Ma ju ei tohtinud südaööst saadik midagi süüa ega juua!

Koju jõudes läksin voodisse ning olin üsna unine. Vaatasin natuke telekat ning jäin kohe magama. Vaatasin veel telekat ja jäin jälle magama. Nii olin seal õhtuni.

Nüüd on üks suur küsimus – kuidas ma 3 päeva täielikus voodirezhiimil üle elan???

munad

Bloged in reizilennuk,titetegu by lennuk Saturday September 19, 2009

Lühidalt… Narkoos oli vahva. Kõik sujus suurepäraselt. Munajahilt saadi 8 muna. Enesetunne on hästi normaalne. Natuke unine, aga muidu tegutseks :) Pärast räägin pikemalt.

kartusest

Bloged in mina,reizilennuk,titetegu by lennuk Monday August 17, 2009

Marise kommist sain ma endale uut jõudu ja arusaamist, et tõesti – ma võin karta! Ja seda õigustatult! Ikka võib karta, kui midagi nii suurt ees seisab.

Kes meist ei kardaks vahel isegi tühipaljast arstivisiiti? Ja kui sul veel mõni protseduur on ees ootamas? Muidugi mõtled natuke nii ja natuke naa. Või on kõik teised külma kõhuga? Ilma hirmuta? Kahtlane…

Mida ma siis õieti kardan? On see hirm, on see etteteadmatus? On see kahtlus?

Ma olen enamasti oma asjatoimetustes saavutanud selle mida ma tahan. Oma tahtmise saan ma väga sageli läbi surutud. Ja nüüd… juba aastaid olen ma vaatamata pingutustele jäänud tühjade kätega. Olen püüdnud, ja seda ilma tulemusteta. Kõige muuga tulen toime ja sellega mitte!?  Väga sageli olen ma võimeline kontrollima olukorda, või vajadusel korda saatma ennekuulmatut. Ja nüüd istun ma siin, kaaslaseks igatsus olla ema! Ja kõigi nende pikkade aastate jooksul ei ole suutnud seda soovi ellu viia.

Aga keegi ei ole täiuslik. Ja nii ei ole ka mina. Millegipärast ma hirmsasti pürin sinna! Täiuslikkuse poole. Ka mina eksin, teen valesti ja ehk ei kuku nii välja nagu plaanitud.

Kas ma arvan, et mu elu on täiuslik vaid asjade ja olukordade õnnestumisel? Rahuldun ma vaid õnnestumistega?

Aastaid ebaõnnestumisi ning see kurb lootus aga ei ole mind ju ometi halvemaks teinud! Pigem olen ma muutunud paremaks! Ma olen oma natuke kurvalt ja ebaõnnelikult rajalt kogunud kokku selle kõige hea, mida antud olukord on mulle pakkunud. Olen kohe kindlasti tänu sellele tugevam ja kannatlikum!

Mu kartus on seotud ebaõnnestumisega! Sest alati mul kõik õnnestub! Aga ringiga algusse minnes, on mu kaaslaseks kartus ka siis, kui mu toimetused lõpevad õnnestusmisega. Ma piitsutan end liiga palju.

Ja ma kardan natuke. Ning mis siis!

PS No loen, siin ja imestan, et mis täiuslikkust ma siin taga ajan. Eks ta rohkem minu mõõdupuu ja ideaalide järgi võetav. Ja lõpuks saan ka ise aru, et püüelda kuskile poole on uhke, tahta keegi olla on tore, aga oluliseim on see kes ma olen.

Kas selliseks keerutamiseks lähebki?

Hetkeseisuga olen ma arsitle minekuks valmis!

algus

Bloged in reizilennuk,titetegu by lennuk Tuesday August 11, 2009

Ma kardan. Ma kardan juba ette leida end taas mustast tumedast august! Seda ennetades olen otsustanud, et ma pean sellest ees ootavast protsessist rohkem avalikult rääkima. Siin sellest kirjutama. Kas siis ainult endale või ka teistele. Võibolla ainult endale. Nii, et ära ehmu, kui midagi nii isiklikku ühtäkki siit ära kaob. Ma ei ole veel kindel, kui avalikult ma sellest tahan rääkida. Eks see protsess näita. Ma kombin ja katsetan praegu.

Ma loodan, et võin sind usaldada ja tõenäoliselt  saad aru, et  kõik mis siin – kuulub ainult sinu ja minu vahele! Ja kohe mitte ei kuulu see teistega arutamiseks ja edasi rääkimiseks. Usun, sinu heasoovlikusse!

Ma ei tea suurt midagi oma juba paari nädala pärast algavast IVFi protsessist. Ma ei ole süvenenud ning ei ole ka guugeldanud, ega lugenud foorumitest teiste kogemusi. Mul puudub hetkel selleks huvi ning olen sellega usaldanud end arstide kätte, et tehku mis tahavad.

Algus on tehtud. Esimese samm oli, et pidin helistama kliinikusse ja teada andma, et kuna mu päevad hakkavad, raporteerima oma nn. nr. 1 tsüklipäeva.

21. augustil lähen arstile, kus saan teada täpse protokolli ning tehakse ultraheli ning tõenäoliselt alustan Luproniga 23. augustil. Samuti saan kindlasti kaasa suure kastitäie süste ning igasugu hormoonirohtusid.

Mis on Lupron? Juttude ja mälu järgi on minu arusaamine lupronist selline: Luproniga alustatakse umbes 7 päeva peale ovulutsiooni ning sellega seisatatakse tsükkel. Tekitatakse teatud mõttes menopaus? Ma ei tea kui pikalt mul neid süste tuleb teha, aga kuu aega küll mitte. Tõenäoliselt umbes 10 päeva. Ja jutud käivad, et see värk teeb hästi tujukaks ning tal on veel igasugu muid kõrvalnähtusid. Nagu näiteks kuumahood, peavalud jne. Lisaks sellele on garanteeritud ka kehakaalu tõus! Mida mul siin veel tõusta, kui olen nagunii lendav tünder :) Eks ma siis Photoshopi :))))

Olen meeldivalt ärevuses, aga hinges on kaitserefleksina ikka ka kartus. Tahan mõelda ja peab mõtlema positiivselt! Peab hakkama mediteerima.

21 queries. 0.533 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.