Räägime täna… kehakaalust

Bloged in reizilennuk by lennuk Thursday January 5, 2012

See on alati aktuaalne teema. Ja tahaks kuidagi nagu peenemaks taas saada! Aga ütlen ausalt, ei tunne end kuidagi motiveerituna hetkel ja mingit plaani ei ole.

Miks ma üldse sellesse faasi taas olen jõudnud, et olen paks kui tünder?! Ju ma siis söön valesti ja olen õgard. Ma tean väga hästi, mis on mulle kasulik ja mis mitte. Ja enamasti suudan ka kõike seda järgida ja siis tuleb hooooooooog – jäätist, snäkki, magusat ja palju! Ja õhtul! Ma ei tea, mis oleks see lükkav ja hirmutav jõud, mis paneks mu igaveseks oma elustiili muutma.

Täna astusin üle hulga aja kaalule. Lootsin sealt näha normaalset numbrit ja tänan väga – number suurem kui varem. Olen pannud nagu orav rattas ja pole küll hullusti liialdanud "paha" kraamiga. See ei mõjunud väga julgustavalt, aga kuskilt peab ju alustama… Ütlen mina ja õgin kartulit mulgikapsaga…


Siin oleks siis ka põhjus, miks peaks oma kaalu ikka normi ajama!

Ma tahan olla blogija!

Bloged in pidu,reizilennuk by lennuk Monday October 17, 2011

Mulle meeldib blogida! Ja olen siia tahtnud kirjutada Leo kolmandast elukuust saadik. Aga pikemad kokkuvõtted elust on jäänud kirjutamata. Kas on olnud inspiratsiooni puudus, või ajapuudus, või kindlasti mingi muu vabandust. Aga… ma tahan olla blogija. Mulle meeldib see. Mulle meeldib jäädvustada tegemisi. Mulle meeldib mõnikord lihtsalt niisama ajas tagasi minna ja uurida mis toimus. Küll on mõnikord mõnusaid üllatusi, kui lähed vanud asju lugema.

Ma ei suuda hakata viimaseid kuid kokku võtma, aga alustan täiesti uuest kohast ning loodan siin sellega jätkata. Need pildid pärinevad nädalavahetusest ning me vallutasime oma balleti etteastega Eesti Maja. Nimelt oli meil teatrigrupis 3 juubilari ning tegime nendele üllatuse. Ning millegipärast arvasime, et Luikede järv oleks meie jaoks täiesti puretav pähkel. Väikeste luikede tants sedakorda oligi! Ma pean ütlema, et meil tuli väga hästi välja. Ning kui ükskord saab video olema, siis jagan seda kindlasti.

20111017-073247.jpg

20111017-073332.jpg

Suvi on läbi!

Bloged in reizilennuk by lennuk Wednesday August 31, 2011

Ja mina rõõmustan! Koolivaheg on tänaseks otsas ning lõpuks ometi saan ma hinge tõmmata. Ma pean küll ütlema, et ega mul raske töö ei ole, aga ikka on pingerikas balanseerida beebit ja toimetusi. Suve lõpp ja kooli algus tähendab nüüd seda, et mu hommikud on kõik vabad ning tööpäev algab alles natuke enne 3 pärastlõunal, kui Helenile kooli pean järgi minema.

Taganjärgi imestan ka ise, et kõik nii sujuvalt on läinud. Alustasin ju siis kui Leo oli 4 nädalane ning kohe kohe on ta saamas 4 kuuseks. Märkamatult!

Tundub, et Leole lausa meeldib selline liikuv eluviis. Töö juures magamised ei ole probleem. Ilusti uinub oma reisivoodis. Mõnikord magab kauem, mõnikord vähem. Aga õnneks on ta selline rahulik ja õnnelik. Päevaplaani ei ole, küll on aga rutiin paigas. Sööb, mängib ja magab. Siis jälle sööb, mängib ja magab. Nii kui näen ja aiman, et väsimus kallal, siis panen ta voodisse ja jääb ilusti magama.

Täna on esimene vaba hommik ja plaanid on suured. Kui Leo läheb oma hommiku unele, siis käin kähku poes ära ning ostan süldimaterjali. Samuti on mul suured plaanid siin korrastamisega. Mul on vist mingi kiiks küljes, sest koguaeg mulle tundub, et ma uppun asjadesse. Vanasti ma ostsin nagu rohkem seda träni kokku, aga nüüd ma pole üldse ostnud. Eks seda lapse kraami on. Ja sellest ei pääse ja see on ok. Me just Harryga eile õhtul tulime ühe idee peale, kuidas lisada ruumi just lapse asjadele suures toas! Eks siis näis kuna see teostatud saab.

Suvi on läbi, aga vahva september ootab meid ees!

20110831-123740.jpg

20110831-123822.jpg

20110831-123858.jpg

20110831-123946.jpg

KRISTI TITESABIN

Bloged in külalised,pidu,reizilennuk by lennuk Monday July 25, 2011

Kristi beebi (tüdruk) on sündimas augusti lõpus. Tema vanem tütar Karina on kohe saamas 5 aastaseks ning tema sünipäev on 23. august. Mul oli hea meel organiseerida Kristile järjekordset  titesabinat. Karina sabina orgunnisin ka mina, Nii nagu tookord, olid ka mul seekord head abilised! Ma ei kahelnud korrakski, et ma ei jaksa lapse kõrvalt tegutseda. Ja nii oligi. Planeerisin selle oma tagahoovi pärastlõunaks, sest siis on päike just end ära keeramas ning mõnus suvine briiz teeb olemise mõnusaks. Otsustasin nn. Tea Party (teepidu) kasuks, sest see tundus nagu kõige lihtsam orgunn.

Meie lähedal kaubanduskeskuses on spets tee pood. Ma polnud seal enne kunagi käinud, aga see oli mul ammu silma jäänud ning nüüd oli ka põhjust sealt läbi käia!

Peo värvideks said valge ja kollane. Mõttes oli karikakar! Mall tegi lillekompositsioonid, Helena käest sain tee serviisi. Ise tegin kollasest paelast salvrätiku hoidjad.

Siin on veel kollast detaili. Need teemuffinid aga maailma parimad ei olnud. Ma kohe ei oska muffineid teha!

Teevõileivad (oliivi, kurgi ja muna võidega), kalaline võileivatort (autor Mall),

tuuletaskud, rabarberikook (Mall)

Seltskond oli väike ja õhkkond mõnusalt intiimne. Tegelikult oli kutsutute nimekirjas hulgaliselt nimesid, aga väga paljud on praegu Eestis ja kes tööl, kes haige jne. Siin tõstame päevakangelase auks mitte pitsi vaid tassi.

Et mis seal need valged ripuvad? Tegin ise nn. tissue paberist sellised suured pom-pomid. Alguses tundus, et said liiga valged ja pulmalised, aga kui lauale rohkem kollast tuli, siis olid need täitsa ilusaks lisandiks.

Nagu ikka titesabinatel, nii ka sel korral mängisime mänge ja mul oli ostetud mõningad beebi body'd ning riide pliiatsid. Külalised kaunistasid siis "ajaviiteks" beebi riideid.

Nagu mainisin, oli see teepidu. Teesid oli pakkuda 6 erinevat sorti. Kartsin, et tegin liiga palju selle väikese seltskonna jaoks. Aga peaagu kõik termosed (ma sildistasin termosed, vt. söögilaua pilti) olid tühjad. Minu lemmikuks oli roasted barley tee (röstitud odrakruup), samuti maitses jasmiin ja krüsanteemitee oli ka minu maitsele. Ülejäänud olid sellised rohkem fruity (puuviljalised) teed.

Väga mõnus pärastlõuna, mis jätkus õhtuhämarusse…

LEO, VÄIKE TÖÖMEES

Bloged in beebi,reizilennuk,töö by lennuk Tuesday June 28, 2011

Leo on juba neli nädalat tööl käinud. Tema alustas siis oma töömehe elu juba 4 nädalaselt. Palka makstakse talle natuuras. Piima saab niipalju kui soovib. Piiramatutes kogustes.

Ma ei tea, kuidas teisiti oleks see võimalik, aga ta on super hea ja kerge beebi. Oh, ärge arvake, et nüüd kõik läheb lepase reega. Paljusti õnnestub see selle tõttu, et planeerin ja mõtlen paljusti igat sammu ja ajakava ette.

Esimene nädal oli ikka hull küll. Töölt koju sõites nutsin koos Leoga (autosõit ei kuulu ta lemmikute hulka) ja olin meeleheitel: miks ma seda teen!?
Tänase päeva seisuga on asi kontrolli all, kuigi autosõit ei meeldi talle endiselt. Kuigi…. asi läheb paremaks!

Kooliajal oli asi päris lihtne. Korjasin Heleni üles kell 3 ja tööpäev kestis kella 7ni. Selle sisse mahtus Leo kaks uinakut. Üks sel ajal, kui Helenit koolist üles korjasime ja teine, siis kuskil 5 paiku. Nüüd, mil algas suvevaheaeg on asi keerulisem. Lähen tööle juba kella 9ks hommikul. Aga kogu suvi õnneks selline ei ole. Veel vaid päev või paar seda pikka päeva ning tuleb 2 nädalat puhkust. Helen on ära ning ka meie lendame Virginiasse. Helenil on paar suvelaagrit. Need on küll vaid poolepäevased, aga siiski annavad mulle rohkem vaba aega ning võimalust olla ema vaid oma beebile.

Kuna Leo magab öösiti väga hästi, siis hommikuks olen ma üsna välja puhanud. Päeva ajal uni ikka niisama lihtsalt peale ei tule. Õhtuse unega meie lapsel probleeme ei ole. Päevaunele panemine on siiski natuke keerulisem, sest beebid ju ei oska niisama omast vabast tahtest magama jääda. Ikka peab kussutama või unerohtu (rinda) andma. Ma olen üsna graafiku inimene ning tundub ka, et Leole see päris sobib. Samas olen üritanud olla ka paidlik. Et kui ikka näen, et laps tahab süüa, siis annan ja kui magama loodetul graafiku ajal ei saa, siis lasen libiseda. Töö juures ei ole ju alati unesoodsaid võimalusi. Kas ei ole mul aega ja võimalust istuda ja tissitada või on palju võõraid hääli ja lõhnu, mis ikkagi sellisele pisikesele beebile paljusti mõjuvad. Võtan siis välja oma truu abilise, Moby wrapi ja panen Leo sinna. Ta jääb seal väga ruttu magama ning kuigi on natuke raskem niimoodi ringi liikuda, on mul siiski 2 kätt vabad ja tema jääb seal väga ruttu magama. Nii saab õhtusöök tehtud, nõud pestud, pesu ära pandud. Potikolin, minu hüüded (mõnikord päris kõvad) ülakorrusele käsutamaks Helenit, veevulin jm. tema und ei sega.

Tänaseks päevaks on ka enne tööle minekut sättimine märksa kergemaks muutunud. Alguses oli ikka väga palju sättimist ja selle peale kulus parasjagu aega. Nüüd see enam nii suurt pingutust ei nõua. Oluline on, et piim saaks kaasa. Kui Leo siin peale haiglakäike eriti juurde ei võtnud, siis arst pani meid rezhiimi peale. Rinda kuskil 30 min ja siis 2 oz pudelist rinnapiima peale. Ma küll lootsin, et võibolla saaks mingi hetk kui kaaluprobleem laabub pudelid ära jätta, aga minule see variant sobib. Mulle meeldib teadmine, et ta kõht on täis. Sest siis ta magab ning sageli tööga seotult strateegiliselt õigetel aegadel ning lisaks sellele saan kriitilisel hetkel Helenile pudeli pihku pista. Rääkimata kodusest hektelisest vabadusest, sest Harry ülesanne on pudeli söötmine. Kui ma olen kodus, siis ma rõhun rohkem rinda. Pumpan 2 korda päevas. Hommikul ja õhtul. Piima on piisavalt et järgmine päev tööle kaasa võtta ning lisaks sellele on mul ka sügavkülmas väga suured varud tekkinud.

Tööle lähen kahe kotiga. Üks on mu nn. mähkmekäekott, link on siin! Ning teine, kus mul on mähkmed ja ekstra riided.

Kuulengi, kuidas mu väike töömees ärkama hakkab! Lähen panen talle tööriided selga ning toidan mu väikest töömeest korraliku hommikusöögiga.

Leo tööhoos

MOBY

Bloged in beebi,reizilennuk by lennuk Monday June 13, 2011

Mul on 4 erinevat kandelina või kuidas iganes neid nimetatakse. Olen proovinud kõiki ja kuidagi esimese hooga ei saanud ma neile pihta. Võtsin siis ette esimese ja uurisin asja täpsemalt. See on Moby Wrap. Väga mugav mulle ja peale esimest ehmatust tundub ka, et Leole meeldib. Kaks korda mis ta on seal olnud, on ta kohe magama jäänud :)
Töö juures läheb nüüd lihtsamaks!

Minu kogemus riidemähkmetega

Bloged in pojake,reizilennuk by lennuk Sunday June 12, 2011

Mäletate suurt poleemikat riidemähkmete teemal? Ma tõesti tol hetkel ei osanud midagi arvata. Kartsin, et see on liiga palju ekstra tööd ja mis kõik veel… Kartsin just seda millest te kõik rääkisite, hoiatasite! Aga miski minus tahtis seda nii väga proovida. Ja nüüd ma tulen teie ette veendunud riidemähkme kasutajana. Järgi proovitud ning minu poolt heaks kiidetud.

Ma ei salga, et mu mähkmevarude hulka kuuluvad ka ühekordsed. Mulle kingiti 2 pakki enne lapse sündi ning selle kuu jooksul pole jõudnud ma neid varusid veel ära kasutada. Põhiliselt öösiti. Üritan nüüd piltidena natuke näidata, et mis see riidemähkme värk endast siis tänapäeval kujutab.

Ülaloleval pildil on 2 minu 4st musta-mähkme kotist. Pruun on mul kaasas töö juures, suurem on mähkmevahetuslaua kõrval ning kaks väiksemat mähkmekotis. Kõik mustad mähkemed torkan sinna sisse. Kuna praegu toidan vaid rinnapiimaga, siis mähe ei haise. Ma isegi ei tõmba lukku kinni kodustes tingimustes. Kui tuleb aga päris kaka, siis vaatame edasi…

Kissaluv fitted on mõnusad fliisised ja imavad hästi ja ei jäta märga tunnet. Neid kasutan öösel. Peale panen veekindla mähkmekatte. Näiteks pildil oleva Fuzzibunz'i katte. Mul on ka teisi, aga nood on kuidagi puisemad.

Fuzzibunz on tegelikult nn. pocket (tasku) mähe, kus on siis veekindel kate ja sisse käib puuvillasest või fliisist nn. insert. Sellisel kujul mina kasutan väga vähe. Kas on nad natuke suured Leole veel või on Leo jalad nii peenikesed, aga see mähe kipub lekkima. Küll aga kasutan ohtralt Fuzzibunz värvilisi katteid katmaks kõige tavalisemaid prefolds'e.

Minu lemmikud ongi need kõige lihtsamad prefold mähkmed. Neid pean küll iga tunni tagant vahetama, sest need saavad kõige kiiremini märjaks. Aga ma leian, et kodus olles nagunii vahetan ma mähkmeid sageli. Kas siis kaka pärast (alguses ta kakas nii sageli) või siis ta kipub söötmise ajal magama jääma ning mähkmevahetus on hea äratus. Kuidas see protsess käib?

Kinnitamiseks ei kasuta ma haaknõelu vaid spetsiaalselt väga kergelt ja mõnusalt haakuvat plastikkummist asjandust ning see hoiab mähkut väga hästi koos.

See kinnitaja on tõesti väga käepärane

Kuna need mähkud ei ole teatavasti veekindlad, siis panen peale veekindla katte.

Ja ongi valma! Mul ei ole esinenud nende mähkmetega lekkeid ning suurtele kakatuuridele peavad need mähkmed väga hästi vastu!

Siin on minu teised lemmikud. See pehmeke puuvillane fliisine materjal imab mõnusalt sisse ning samas jätab kuiva olemise. Siia peale peab samuti panema veekindla katte.

Need mähkud said spetsiaalselt ostetud Harry jaoks. Nendele pole midagi vaja lisada. Näevad välja nagu ühekordsed. Ning sama lihtne on neid kasutada. Isiklikult nad ei kuulu minu lemmikute hulka, aga ajavad asjad ära.

Ja siin on mähme sahtel. Kuigi ta näeb siin üsna korrapärane välja, ei nõua see mult suurt pingutust, et seda korras hoida.

Mõningad argumendid riidemähkme vastu, mis tookord esitati:

Palju tööd ja pesemist. Jah, kindlasti on see ekstra reis pesumasina juurde. Aga mul pole veel kordagi olnud seda tüdimust, et jälle pean minema. Kuigi soovitatakse pikemat pesu ja leotust neile, on meie masinal väga piiratud programmid ning olude sunnil kasutan programmi mis on suhteliselt lühike ning minu üllatuseks on mähkud tip-top puhtad. Edasi lähevad nad kuivatisse ning olen üllatunud kui kiiresti nad ka seal kuivavad. Jah, ja kui palun siis Harry viib ja toob. Aga eelistan seda teha ise, sest sel ajal, kui mina toimetan on Harry Leoga. Siiamaani pesen mähkmeid üle päeva. Seda suuresti sellepärast, et mul võiks olla veel üks komplekt prefolds'e, siis saaks ka üle kahe või kolme päeva pesta.

Mähe haiseb. Praegune mähe ei haise üldse. Sita haisemiseni me veel jõuame ning selle argumendile ma hetkel täit vastust  anda ei saa.

Loputamine ja solgutamine. Ei pea. Mustad mähkemed rändavad kohe mähkmekotti, mis on veekindel. Mähkmekott omakorda käib pesus ära, kui on mähkmepesu. Kui nüüd kaka muutub suure poisi kakaks, siis selle joaks on mul mähkmele peale panemiseks paberike, mis rändab koos sitaga vetsu potti.  Nii et mähkme sitajunnidega loputamist ei saa olema.

Pehmuse kadumine paari pesukorra järel. Ma pean ültema, et minu hasart pole kadunud ka peale kümneid pesukordi. Vaatame mis juhtub 20, 50, 100 korra järel.

Ühekordne on kiire ja effektiivne. Mul praegu selle ühe hea pisikese beebiga pole tõesti raske sellist ekstra tööd enda peale võtta.

Kust tuli nimi Leo?!

Bloged in pojake,reizilennuk by lennuk Sunday June 5, 2011

Uskumatu, et poisu on juba kuu aega vana! Arvan, et nüüdsest hakkab aeg lendama. Aga möödunud kuu tundub küll, et ssee on olnud ilmatuma pikk, sest nii palju asju on toimunud. Täielik elu muutus.

Et kust tuli nimi? Leo Jeffrey. Jeffrey on Harry teine nimi. Kuna nende perel on olnud mitme põlvkonna traditsioon, et keskmine nimi algab J-tähega, siis mis seal ikka – hoiame traditsiooni. J-tähega on inglise keeles nagu on. J tähte hääldatakse [dzh]. Noh, Juss oleks Dzhuss ja Jaanus Dzhaanus. Seepärast läksime kergema vastupanu teed (minu jaoks) ja las siis olla Harry keskmine nimi Dzheffry.

Aga kust tuli Leo!? Ma ei mäletagi täpselt, aga tõenäoliselt kerkis ta esile ühel meie paljudest õhtustest kõndidest, kus vaatasime tähtede poole ja unistasime ja meelitasime oma beebit tähe pealt alla. Mõnikord rääkisime nimedest. Üritasime leida selliseid nimesid, mis oleks suupärased nii eesti kui inglise keeles. Mäletan, et viskasin välja nime Leo. Naljaga pooleks. Sest Leo ei ole ju Eestis mingi popp nimi ning lapsepõlvest mäletan Leod, kelle üle me alati nalja viskasime. Aga, Harryle väga see nimi meeldis. Ning tema jättis selle hoolega meelde.

Tol hetkel ei arvanud ma ilmaski, et just Leo meie juurde tähe pealt saadetakse…

Kui beebi oli kõhus ja me julgesime nime peale mõtlema hakata, siis Leo läks kohe Harry nime nimekirja. Mina nii kindel ei olnud. Aga esirinda ta jäi ning enamuse raseduse ajast me seda teemat enam ei puudutanud. Kuniks sünnipäev hakkas lähedale tulema. Me valisime kahe nime vahel. Aga kui me läksime meie poega NICUsse vaatama sünnijärgsel hommikul, siis otsustasime, et meie poja nimeks  saab Leo. 

SÜNNILUGU

Bloged in beebi,reizilennuk by lennuk Wednesday June 1, 2011

Ma olen sageli sellele päevale tagasi mõelnud. Kuigi kõik läks hoopis teisiti kuis lootsin ja oma mõttes olin plaaninud, olen ma lõppkokkuvõttes rahul ja õnnelik.

Mul oli kaks tähtaega. Esimene oli 5. mai. See oli määratud protseduuri järgi, sest oli ju täpselt teada, kuna embrüo minusse istutati. Kuna aga alguses arenes loode väga kiiresti, siis kui ükskord naistearstile läksin, siis ta muutis mu tähtpäeva 29. aprillile.

Arst hakkas varakult rääkima esilekutsumisest. Tuues ettekäändeks minu kõrget vererõhku. Kuna mul aga lõpus olemine läks järjest paremaks, siis sain arsti nõusse, et enne mu teist tähtaega ta esile kutsuma ei hakka, kui just vererõhk trikke ei tee.

Igaks juhuks alustasin ka nõelraviga, sest teatavasti on idamaade trikid võivad esile kutsuda sünnitustegevuse. Eriti kui keha selleks valmis on.

Mu tähtpäev saabus ning mu keha ei tundnud, et miskit ise käivituks. Mina aga hakkasin end järjest paremini ja paremini tundma. Ainult pealelõunal olin väga väsinud. Tööle läksin kell 3, korjasin Heleni koolist üles ning kui koju jõudsime, siis palusin Helenil ise midagi kapist süüa otsida ning võtsin kiire uinaku või lihtsalt lamasin natuke aega. Kella 5 ajal õhtul olin taas vormis.

Arst aga pani oma sõna maksma. Pidin haiglasse minema 3. mai õhtul. Üritasin tal natukenegi edasi päeva lükata, aga mu vererõhk oli natuke kõrgem ja siinne meditsiion ei võta endale riske. Seda hoogsamalt hakkasin aga nõelravis käima. Lootusega, et enne esilekutsumist algab tegevus ise või kui mitte, siis vähemalt  oleks keha valmis.

Little Company of Mary Medical Center, Torrance

Ootaja heegeldab sünnitusvoodis

3. mai õhtul läksime haiglasse. Kell 8 õhtul pandi mulle Cervadil sisse, mis siis pidi pehmendustöid alustama. Aparaadid fikseerisid ära regulaarselt toimuvad tuhud, mis olid väga nõrgad (valuastmestikus 0-10 olid nad tõesti 0), aga iga 4 minuti järgi. Õnneks andis mulle arst nö. linna loa. Ta võttis kuulda minu põdemist selle üle, et kui mind voodi külge monitoridega aheldatakse, siis mu vererõhk tõuseb mitmekordselt. Nii oli tema käsk tunni jooksul olla 20 min monitoride all ja ülejäänud aja võisin kõndida või istuda kus tahes.

Öö möödus tasakesi. Magasin, kõndisin ja tuhusid ei tundnud (ainult aimasin), kuigi ekraanil näitas reguraalset tegevust.

Maakera läheb jalutama

Hommikul alustati Pitocin'iga. Alustati väiksest kogusest ja iga 15 min järgi suurendati. Pitocin tugevdab kokkutõmbeid. Endiselt kokkutõmbed reguraalsed, kuid karmiks asi ei läinud… veel. Kuigi valuskaalal astusin ühe palli võrra üles poole. Nüüd vähemalt tunnetasin neid. Avanemisest rääkides… Õhtul olin avatud 1 cm, hommikul sama. Istusin ja igavlesin. Vaatasin telekat, heegeldasin.

Olin mõnusalt tugitoolis istumas, kui kell 13.30 korraga midagi sooja minu istmiku all tunnetasin. Sekundivõrra ehmatust, aga sain kohe aru, et see on lootevesi. Ja seda tuli lõputult. Kogu põrand oli täis.
Helistasime Helenale ja emale ning Helena tõi ema haiglasse.

Mind käsutati voodisse. Ja siis läks lahti. Pitocin tegi mis suutis ja mu kokkutõmbed olid metsikud. Proovisin neist läbi hingata ning Harry tegi sünnitusklassis õpitud mazhaase, pigistusi, pitsitusi. Viimased leevendasid tunduvalt pingeid, aga mis oli raske oli hingamine. Nimelt, kui ma kogu raseduse olin terve kui purikas, siis nädal enne sünnitusele minekut sain ma endale nohu ja väikse kurguvalu ning nina alla ohatise. Selleks päevaks tundsin ma küll end hästi, aga ju oli mingi purikas ikka sees. Ja nina oli kinni ning ma ei saanud korralikult sügavalt hingata.

Kui ma seal niimoodi kannatasin, siis teadsin kohe, et sellises olukorras (ilma korraliku hingamiseta ja nende metsikute pitocini valudega) ma ilma tuimestuseta ei pääse.

Kella 15 ajal tehti mulle epidural. Ekraan näitas tohutuid kokkutõmbeid, mis lausa ekraanilt välja läksid, aga mina tundsin ainult pinget. Kell 16 olin ma 4 cm avatud.

Voodi külge aheldatud

Saabusid ema ja Helena. Ootasime. Epiduurali all aimasin ma tuhusid ja nägin neid ekraanil, küll aga kella 6 paiku hakkasin tundma alaosas survet. Olin 8 cm. Ja kell 19 olin valmis. Aga poiss oli väga üleval ning öeldi, et ootma tunnikese, et ehk kokkutõmbed toovad beebbi alla poole.

Juba siis tundsin, et minuga ei ole nagu kõik korras. Panin selle siis lihtsalt sünnituse arevele. Pole ju enne kogenud ning arvasin, et olen väsinud lihtsalt sellepärast, et nii peabki olema ja oma hääl kostus kui vatist. Kui nn. lükkamiseks läks, siis tundsin, et jõudu kuidagi nagu ei ole ning nina kinnisus ei soodustanud olukorda kuidagi, sest oli nii raske hingata. 

Mul tõusis palavik ja raske oli hingata

Ema oli meiega kuni tuli keisrilõikuse otusus, siis tuli Helena talle järgi ja viis koju

Kui sünnitusõde ütles, et võtame väikse vahaaja (ma ei mäleta, aga ega ma eriti kaua ei lükanud), siis tundsin nagu kergendust, sest jõudu ei olnud ning ma jäingi magama. Läbi une kuulsin õe häält: Mulle ei meeldi, mis ma siin ekraanil näen!

Beebi südamelöögid olid väga kiired. Ja minul oli tõusnud palavik. Mul polnud isegi jõudu muretseda. Kui õde mainis, et tõenäoliselt läheb keisrilõikeks, siis olin sisemas kergendatud, sest minus ei olnud kübetki seda võitlejat, kes üritas veel paar päeva tagasi veenda arsti, et ma kohe ei taha esile kutsumist.

Ma ei mäleta edasiste asjade käigust suurt midagi. Oli vaid kartus ja hirm ning seda beebi pärast. Operatsioonituba oli nii valge. Minule ehitati "sein" ette ning alustati kõva narkoosiga. Siis tuli Harry. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud midagi mõelda. Ma küsisin Harrylt pidevalt, et kas laps on väljas. Mäletan, et Harry ütles: Ta on ilus beebi! Siis kuulsin tema nuttu.

Ootasin üksinda seal operatsioonilaual, kuni arstid ta üle vaatasid ning Harry nabanööri katki lõikas. Rohtude all olin ma natuke segaseks ka läinud… Ma olla üsna jaburat juttu seal rääkinud. Kui beebi minu juurde toodi, siis oli ta näost ja olekust näha, et otsib rinda. Aga seda ei lastud teha. Harry ja beebi viidi NICU'sse (Neonatal Intensive Care Unit), kus ta üle vaadati, sest nagu keisri ajal välja tuli, oli mul tekkinud platsenta ja lootevee põletik ning kardeti, et äkki on beebi ka selle endale saanud.

Tõenäoliselt jäin ma magama… ärkasin siis, kui Harry tuli tagasi ning ma olin taastustoas. Harry näitas pilte. 5 meil neid oligi, sest tere varianti, aga fotoka patareid olid kõige tühjemad mis nad eales on olnud. Ning rohkemat ei saanud võtta.

Hommikul ärkasin varakult. Olin valmis kohtuma oma pojaga. Helistasin varakult NICU'sse, et uurida, kuidas öö möödus. Kõik kõlas ilusti. Kuna olin keisrilõikest taastuja, siis õde aitas mul end korrastada, pesta ja riietada. Mind sõidutati ratastoolil sinna. See oli ka esimene ja viimane kord, sest peale seda kõndisin ma juba ise! Jah, ma tundsin, et minu kallal on käidud, aga midagi hullu ka ei olnud. Valuvaigisteid polnud mul vaja. Sest valu mul polnud. Lihtsalt oli ebamugav.

Kõndida tuli mul palju, sest igal söögikorral läksin ma NICU'sse. Kõik õed imestasid, et kuidas ma küll juba jalul olen. Ja öeldi, et mina olen ainuke, kes selles koridoris liigub (meie tiivakeses olid vaid keisrilõikega emad).

Esimene kord piimapoes

Harry hoiab esimest korda pojakest

Leo esimene voodi ja nii palju juhtmeid ning poksikinnas IV'ga

Leo oli NICU's 2 ja pool päeva, siis saime ta oma tuppa. Leo on sünnist saadik olnud unekott ja seda eriti öösiti. Ta oli selline juba ema üsas. Ma ei tundnud tema liigutusi väga sageli väga pikka perioodi ning kunagi ei teinud ta tramburaid. Tissi otsas oskas ta kohe olla ja väga tahab olla. Ta on meie armas pojake!

Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on kaasa elanud minu teekonnale, rasedusele, sünnitusele jne. Olen tunda saanud kaaslaste tähelepanu ja siirast huvi. See kõik on nii südant soojendav. Ma hindan seda nii üliväga. Tänan teid kõiki!

Erilisi tänusid on palju, aga hetkel toon välja vaid ühe. Tänan oma emat, kes oli siin suureks abiks ning võttis enda valdusesse köögi ning täitis meie sügavkülma küpstiste ja toitudega. Ma olen seda nüüd pidevalt tühjendanud ning sellest rõõmu tundnud. Aitäh, emme!

POJAKENE

Bloged in pojake,reizilennuk by lennuk Monday May 23, 2011

Leo Jeffrey McLaughlin

sündis 4. mail, 2011 kell 22.30

3600 g ja 51 cm

Kui ma mahti saan, siis panen ka sünniloo siia kirja!

21 queries. 0.671 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.