LEO, VÄIKE TÖÖMEES

Bloged in beebi,reizilennuk,töö by lennuk Tuesday June 28, 2011

Leo on juba neli nädalat tööl käinud. Tema alustas siis oma töömehe elu juba 4 nädalaselt. Palka makstakse talle natuuras. Piima saab niipalju kui soovib. Piiramatutes kogustes.

Ma ei tea, kuidas teisiti oleks see võimalik, aga ta on super hea ja kerge beebi. Oh, ärge arvake, et nüüd kõik läheb lepase reega. Paljusti õnnestub see selle tõttu, et planeerin ja mõtlen paljusti igat sammu ja ajakava ette.

Esimene nädal oli ikka hull küll. Töölt koju sõites nutsin koos Leoga (autosõit ei kuulu ta lemmikute hulka) ja olin meeleheitel: miks ma seda teen!?
Tänase päeva seisuga on asi kontrolli all, kuigi autosõit ei meeldi talle endiselt. Kuigi…. asi läheb paremaks!

Kooliajal oli asi päris lihtne. Korjasin Heleni üles kell 3 ja tööpäev kestis kella 7ni. Selle sisse mahtus Leo kaks uinakut. Üks sel ajal, kui Helenit koolist üles korjasime ja teine, siis kuskil 5 paiku. Nüüd, mil algas suvevaheaeg on asi keerulisem. Lähen tööle juba kella 9ks hommikul. Aga kogu suvi õnneks selline ei ole. Veel vaid päev või paar seda pikka päeva ning tuleb 2 nädalat puhkust. Helen on ära ning ka meie lendame Virginiasse. Helenil on paar suvelaagrit. Need on küll vaid poolepäevased, aga siiski annavad mulle rohkem vaba aega ning võimalust olla ema vaid oma beebile.

Kuna Leo magab öösiti väga hästi, siis hommikuks olen ma üsna välja puhanud. Päeva ajal uni ikka niisama lihtsalt peale ei tule. Õhtuse unega meie lapsel probleeme ei ole. Päevaunele panemine on siiski natuke keerulisem, sest beebid ju ei oska niisama omast vabast tahtest magama jääda. Ikka peab kussutama või unerohtu (rinda) andma. Ma olen üsna graafiku inimene ning tundub ka, et Leole see päris sobib. Samas olen üritanud olla ka paidlik. Et kui ikka näen, et laps tahab süüa, siis annan ja kui magama loodetul graafiku ajal ei saa, siis lasen libiseda. Töö juures ei ole ju alati unesoodsaid võimalusi. Kas ei ole mul aega ja võimalust istuda ja tissitada või on palju võõraid hääli ja lõhnu, mis ikkagi sellisele pisikesele beebile paljusti mõjuvad. Võtan siis välja oma truu abilise, Moby wrapi ja panen Leo sinna. Ta jääb seal väga ruttu magama ning kuigi on natuke raskem niimoodi ringi liikuda, on mul siiski 2 kätt vabad ja tema jääb seal väga ruttu magama. Nii saab õhtusöök tehtud, nõud pestud, pesu ära pandud. Potikolin, minu hüüded (mõnikord päris kõvad) ülakorrusele käsutamaks Helenit, veevulin jm. tema und ei sega.

Tänaseks päevaks on ka enne tööle minekut sättimine märksa kergemaks muutunud. Alguses oli ikka väga palju sättimist ja selle peale kulus parasjagu aega. Nüüd see enam nii suurt pingutust ei nõua. Oluline on, et piim saaks kaasa. Kui Leo siin peale haiglakäike eriti juurde ei võtnud, siis arst pani meid rezhiimi peale. Rinda kuskil 30 min ja siis 2 oz pudelist rinnapiima peale. Ma küll lootsin, et võibolla saaks mingi hetk kui kaaluprobleem laabub pudelid ära jätta, aga minule see variant sobib. Mulle meeldib teadmine, et ta kõht on täis. Sest siis ta magab ning sageli tööga seotult strateegiliselt õigetel aegadel ning lisaks sellele saan kriitilisel hetkel Helenile pudeli pihku pista. Rääkimata kodusest hektelisest vabadusest, sest Harry ülesanne on pudeli söötmine. Kui ma olen kodus, siis ma rõhun rohkem rinda. Pumpan 2 korda päevas. Hommikul ja õhtul. Piima on piisavalt et järgmine päev tööle kaasa võtta ning lisaks sellele on mul ka sügavkülmas väga suured varud tekkinud.

Tööle lähen kahe kotiga. Üks on mu nn. mähkmekäekott, link on siin! Ning teine, kus mul on mähkmed ja ekstra riided.

Kuulengi, kuidas mu väike töömees ärkama hakkab! Lähen panen talle tööriided selga ning toidan mu väikest töömeest korraliku hommikusöögiga.

Leo tööhoos

MINU TÖÖ ON KATSUMUS

Bloged in reizilennuk,töö by lennuk Wednesday August 18, 2010

Suvevaheag ja lastega on vaja alati midagi põnevat teha. Ühel päeval läksime hobustega sõitma. Õigemini, plaan oli selline, et Helen läheb oma sõbrannaga ja mina jään neid ootama, kuniks nad umbes ühe tunnise tiiru teevad. Aga omanik ei lubanud lapsi üksinda esimesel korral. Lapsed on enne sõitnud hobustega, aga selle hobusetalli hobustega mitte ja seepärast pidin ka mina hobuse selga ronima.

See oli minu jaoks suur katsumus. Ma ei karda hobuseid, sest lõppude lõpuks oli meil vanaema juures hobune ja selle ümber sai igasugu mänge mängitud. Minu trauma on seotud rohkem seljas istumisega. Umbes 20 aastat tagasi, EÜE laagris olles, oli meil naabruses väike hobusetall ning seal saime proovida ratsutamist. Kui ma lõpuks hobuse selga sain, siis sai loom kohe aru, et ma olen argpüks ning jalutas talli tagasi. Ja mina vaadaku, et kuskile uksepiida vastu pead ära ei löö…

Ja nüüd pidin siis jälle sadulasse ronima. Minu hobuse nimi oli Dolly ja pidi olema väga rahulik hobune. Enamasti. Ja sel päeval tahtis ta just kõikidest põõsastest haarata süüa ning kõndida kiiremini, kui ette nähtud. Aga ma tulin toime. Kõige suuremaks katsumuseks oli hoopis minu kõrguse kartus. Nimelt, hobuserada viis meid kanjonite veerele ning ma võitlesin tõeliste deemonitega. Ma nii kartsin, et hobune alla sealt astub. Hobuse otsast sinna kanjoni sügavustesse vaadates hakkas mul pea ringi käima ning hoidsin end nii tagasi, et mitte kiljuma hakata (kes teab, kuidas mu hobune ja kogu see hobusekari oleks reageerinud).

Igatahes, ring sai tehtud ning ma pean ütlema, et väga meeldis. Võibolla läheks isegi kunagi veel. Ainult paksemad püksid peab jalga panema. Mul oli õhukesed puuvilla püksid ja kui hobuke kappas, siis hõõrus jalge vahelt päris kõvasti.

Wagonwheel ranchi hobustega Palos Verdeses

FARMIPÄEV

Bloged in reiz,reizilennuk,töö by lennuk Thursday July 29, 2010

Äsja sain Helena käest teada, et Moorpark'is on üks farm, kus saab ise marju ja juurvilju korjata. Ja kuna mul oli täna pärastlõunal seal kandis nõelravi, siis viisin kaks asja kokku: ennelõunat farm ja pärastlõunal nõelravi. (Helena, kuna mul oli see nõelravi, siis ma ei hakanud seda teist plaani seekord tegema)

Suve algul suveplaanidest Heleniga rääkides oli üheks tema unistuseks marju korjama minna. Ja kui see nüüd ellu sai viidud, siis oli ta täielikus ekstaasis ning ma ei saa öelda, et ma vähem oleks olnud. Nii palju tuttavlikku oli seal põllu vahel. Palju mälestusi. Lapsepõlv.

Põldude vahel

oad

naeris

vaarikad

seal oli ka nn. petting zoo

kitsed kõndisid taevas

kodus oma varandust demostreerimas

UNISTUSTE ÕHTUSÖÖGID

Bloged in reizilennuk,töö by lennuk Sunday September 13, 2009

No tõenäoliselt on teil siibris sellest süstimise ja rohtude jutust, seda enam kui midagi suurt aru ei saa. Kuuldavasti kõik see terminoloogia ja ajastus ajab nii mõnelgi teil pea huugama. Panen siis vahelduseks ülesse pilte, mis suure suve tõttu siia on jäänud panemata.

Hiliskevadel võtsin DreamDinners‘isse oma kaamera kaasa, et aimu anda teile mis seal täpselt toimub. Käin seal tavaliselt kahel hommikul. Teisipäevati on nö. kauba- ja ettevalmistuse päev. Siis lahkun kodust kuskil 6.20. Sinna jõuan kell 7.  Sellistel hommikutel on meid tavaliselt seal 3 või 4. Suurte kastidega on meile saabunud lihakraam ja muud toorained, mis on siis vaja ära mahutada kas sügavkülmikutesse, külmutuskappi või ka lihtsalt riiulisse. Kui asjad ära paigutatud, siis on terve nimekiri ettevalmistustöid, mis terveks nädalaks vaja ära teha. Kutsume seda nimekirja Honey-do-list’iks. Näiteks on vaja mõnikord väikestesse kilekottidesse valmis mõõta 1/3 mõõtühikut purustatud kreeka pähkleid või väikesesse topsikusse valmis panna magushapu kaste. Valmis on vaja pakendada ka pastta, mõnikord on vaja valmis teha mingi maitseaine segu, lahti lõigata või ühesuurusteks kuubikuteks jne. jne. Peale neid hommikusi töötunde lähen Helenile kooli järgi.

Reede hommikuti lähen 8.30ks, et avada siis juba nn. sessioon. Mina pean lahkuma kell 13.15, et jõuda Helenile kooli järgi. Minuga tavaliselt on veel kas üks või kaks töölist. Ja siin siis pildikogu:


 

Sellel hommikul olime neljakesi. Kim, mina, Beverly (üks bossudest) ja Nina. Rääkides töölistest, siis enamusele on see nö. teine töökoht. Samuti on kooli kõrvalt on lihtne end kuskil graafikus suruda. Nina lõpetas oma kooli ning läks edasi Sacramentosse. Temaga oli küll päris hea koos töötada, aga talle pidi alati näpuga näitama, et mida järgmisena. Ta oli seal olnud sama kaua kui mina, kuid tal täiesti puudub omaalgatuslik nägemus. Kimi ma tunnen vähe, sest tema on tavaliselt õhtul või pärastlõunatel. Beverly ja Duffy on väga head bossud. Seda räägivad kõik. Lisaks on veel meil Amy, kes käis samas koolis kus Nina, aga temal on veel aastake ning temaga on lust koos olla. Töö sujub ja on teada, et kõik saab tehtud ning ei kulu lisaenergiat lapsehoidmise peale. Samuti on Susan, kes on siis on kuskil 50-aastane. Hästi tore naisterahvas, hästi töökas ja lojaalne. Kelly ja Lisa on ainult õhtuti, aga mina olen nendega üliharva. Lisa on sääne, kes nii kui tööle tuleb, tahab sealt kohe ära. Kelly on hästi lõbus tüüp. Veel on meil Michelle, kes on hästi nooruke, kuid palju oma noore elu kohta läbi elanud. Esimsed kaks korda, kui ma temaga töötasin, siis tundus, et super, aga nüüd on ta selline, kellega on kohe ebamugav töötada. Alati unine, väsinud, tujutu ning nüüdsest on ka selline, kelle peale loota ei saa, sest paar korda hiljaks jäänud. Noorus, mis muud!

Siin on siis station‘id e. siis nn. tööjaam. All on külmutuskapp, kuhu saab panna ekstra toiduained ning sulgemisel ka mõningaid pudeleid või konteinereid. Selliseid tööjaamu on 6.

Tööjaama ülemisel riiulil on retsept. Tavaliselt on igas tööjaamas kas kaks või kolm erinevat retsepti. Samuti on seal kõik maitseained vastavate mõõtelusikatega. Külmutuskapi osas on siis konteinerid toorainetega, mida selles tööjaamas vaja läheb. Igal toorainel on juures ka siis mõõtelusikas või nõu.

Siin valmib Jambolaya. Antud toit läheb siis küpsetusnõusse, mille siis koju jõudes sügavkülma võid panna ning paar päeva enne plaanitavat küpsetamist siis sulama võtad. Enamasti on toidud sellised, mis paned kilekottidesse, see pildiseerija mul küll nüüd puudub. Mul on aga kilekoti toidust pilt kunagises varasemas postituses. Vaata siit!

Retseptid on siis kas 3- või 6 portsijonilised. Ühel pool on retsept kuuele, teisel kolmele. Keerad siis ümber, kui teed väiksema. Igal kuul on umbes 15 erinevat retsepti. Menüü vahetub iga kuu. Iga kuu alguses püüame meelde jätta, et missuguses tööjaamas on miskit. Kuu lõpuks on kõik selge. Ja siis tuleb taas vahetus.

 

Tööjaamde kõrval on sellised väikesed riiulikesed/lauakesed, kus on siis peal tavaliselt vedelad lisandid. Näiteks oliiviõli, soya kaste, erinevad äädikad jne. ja nende kõrval kohe vastavad mõõtühiku topsikud. Kõikidel pudelikestel ja topsikutel on vastavad sildid peal. Iga kuu lõpus koristatakse ja pestakse kõik ära ning vajadusel muudetakse sildikesed.

Siin on siis põlled kliendidele ning mõõtetopsikud ja lusikad ning ka konteinerid.

See on nn. kliedi külmutuskapp. Iga riiul on sessiooni ajal nimeline. Kui on retsept valmis, siis viid oma toidu külmutuskappi oma riiulile.

Ja siin veel kord üldvaade tööjaamadele.

SEPTEMBER MISC

Bloged in argipäev,puhkus,reizilennuk,töö by lennuk Tuesday October 7, 2008

Jälle üks kuu seljataga… September läks kiiresti! See koolialguse kiir ja kõik ootab oma rütmi minekut.

Üks asi, mis aga meie iganädalasest programmist kunagi puuduma ei saa – nn. farmers market ehk turg. Paljudes linnaosades on oma turupäevad. Manhattan Beachil on turg toiminud ehk paar aastat alles. Aga me pole vist kordagi ilma tugevama põhjusega ühtki turupäeva vahele jätnud. Tavaliselt läheme peale kooli otse sinna. Seal sööme lõunat ning ostame värskeid puu- ja juurvilju. Peale turu ringkäiku läheme me raamatukokku. See on teine Heleni lemmikpaik. Me võime seal vabalt tunde ja tunde veeta.

Siin kõrvaloleval pildil on mu tavalisest väiksem saak. Ostame maasikaid, ploome, nektariine, brokolit, maisi, lillkapsast, kreeka lameleiba ja hummust jne.

Septembri algusesse jäi ka reis San Francisco kanti, aga sellest tuli kohe päris omaette jutt.

Päevad ja nädalad läksid kiiresti. Lootsin septembris oma elamist korrastada ja kõik kapid läbi käia. Ikka ju koguneb kraami…, aga kuidagi ei suutnud tuhinat realiseerida. Nüüd loodan selle agaruse leida oktoobris!

Mõnikord on meil ka sõbrannad kaasas! Kõigile alati meeldib meie turupäevadega ühineda ning Heleni sõbrannad nõuavad mõnikord lausa vanematelt, et kas nad võiksid meiega ühineda. Siin on Helen ja Lucy raamatukogus.

Selline on meie väike turutänav.

Camille ja Helen joovad kookosemahla kookose koore seest

Septembrisse jäi ka mu kauaaegse sõbranna nn. bridal shower ja ärasaatmine. Bow’d tunnen ma juba 1998-ndast aastast saadik. Oleme ikka üksteisega kontakti hoidnud. Vahepeal on pikem paus, vahepeal oleme olnud tihedamas kontaktis. Tema on mu üks vähestest ameerikalasest sõpradest, kellel oli ja on väga oluline roll minu elus. Me klappisime ülihästi. Kahjuks nüüd ta abiellus ning kolis ära Lõuna Carolina’sse.

Siin on tüdrukuid, keda samuti tunnen terve igaviku. Alma, Lupe, Bow ja Becky. Lupet tean ma juba 1996ndast aastast. Kuigi vahepeal pole meil mingit kontakti olnud, olin ma sügavalt imestunud, kui kohtusin nüüd temaga Bow pidustustel.

Ja siis oli Malli suur 50. aasta juubel. Pidustus oli lõbus ja mõnus! Ja üliheade toitudega!

Leila, Helena, Kadi

Eelviimased pidulised

UNISTUSTE ÕHTUSÖÖGID

Bloged in reizilennuk,töö,uudised by lennuk Friday January 11, 2008

Oma mõnusatele vabadele hommikutundidele olen pidanud nüüd "nägemist" ütlema. Olen nüüd hommikuti uuel tööpostil, nimega DreamDinners. Ma ei sattunud sinna juhuslikult. Duffy, minu boss, on juba pikemat aega rääkinud, et tal on plaanis osta üks nende keti juba valmis shopidest või asutada shop linnaosas, kus seda ei ole (antud juhul Manahattan Beach). Kahjuks igasugustel põhjustel ei saanud ta seda asutada Manhattan Beachi lähedusse ning seepärast ostis ta selle natuke kaugemal. Hea liiklusega on mul umbes 30 minutit sõita. Samuti on liiklus väga valutu ka pärastlõunal, kui sõidan Helenile kooli järgi. Ma pean ütlema, et see hommikupooliku töö toob tohutult vaheldust. Praegu pole veel nende pikemate päevadega harjunud, aga midagi üle kondi käivat ei ole. Tavaliselt töötan kuskil 3 hommikut, vahel ehk ka 4.

Mis on DreamDinners e. Unistuste õhtusöögid?
Selle kontsept on, et sa saad ise endale õhtusöögi tooriku kokku panna. Toorikud lähevad kodus sügavkülma ning päev enne võtad sügavkülmast soovitud õhtusöögi alla ning järgmine päev triks-traks, üks-kaks järgides juhendeid teed kärmelt õhtusöögi valmis.
Mis on selle kõige võlu?
Kuigi mulle meeldib süüa teha, on mõnikord see koristamine üsna tüütu. DreamDinner’i shopis jääb see kohustus täitsa ära. Sa lähed sinna ning seal on nn. stationid valmis kõikide nende ainetega ja produktidega. Retsept on ilusti sul nina ees ja samuti mõõtetopsikud jms. Näiteks selline retsept:

 Peach Glazed Pork Chops
(279 cal/14 g fat/2 g fiber)
6 portsu

Kilekott 1
3 cup külmutatud nektariini tükke
1/3 cup pruuni suhkrut
1/3 cup õunaäädikat
1 spl kuivatatud sibulatükke
1 spl oliiviõli
2 tl Dijon sinepit
1/2 tl kanapuljongit
1/2 tl rosmariini
1/4 tl soola
1/8 tl pipart
Kilekott 2

6 seafileed

Vajalikud ained on siis kõik seal reas (vt. esimest pilti). Need kaks (või mõningal juhul 3) kilekotti pannakse siis kokku ühte kilekotti ning peal on kleeps, kus on täpselt antud instruktsioonid, kuidas seda toitu valmistada. Ja ma pean ütlema, et toidud on väga maitsvad. Enamikel juhtudel on võimalik valida kas 3 või 6 portsu vahel. Suuremale perele siis 6 inimese ports ja väiksemale 3 portsu. Kui hinnakirja vaadata, siis tegelikult saab ülimaitsva õhtusöögi suhteliselt soodsalt kätte. 3 portsu hinnad kõiguvad kuskil 11-18 dollari vahel. Jaga see kolmega ning inimese pealt tuleb umbes 4-6 doltsi. Minumeelest on see päris soodne.

Aga mida mina siis seal teen? 
Teisipäev tuleb kogu toidukraam sisse. See on vaja sortida ja sättida. Kui on nn. session, siis on vaja kõik station’id vaja valmis panna, et kõik oleks reas ja toiduained olemas. Sellist tööd pole ma enne kunagi teinud. Koguaeg peab käsi pesema ja saniteerima. Ikkagi toiduga tegemist! Ja tore on täiskasvanutega suhelda.
Esialgu on see töö igatahes minu ellu palju vaheldust toonud.

21 queries. 0.580 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.