• kodu
• toidutare
• L&H

HEAD SÕBRAPÄEVA KALLID SÕBRAD!

Ma ei ole olnud just parim sõber sellel aastal. Tõenäoliselt ei olnud ma seda juba eelmisel aastal. Ja aasta enne seda.

Ma tean seda ka ise, et minuga on tõenäoliselt praegu väga raske läbi käia. Ma tean, et see nelja viimase aasta teekond on mind täielikult muutnud. Ma tean, et sageli olen ma vihane ja "mõru". Ma tean, et olen tujukas ja naeran harva. Ma tean, et ma lükkan oma sõpru tahtmatult kaugemale, et ennast kaitsta. Ma tean seda kõike, aga ma ei oska ennasta aidata! Teen selle kõige juures parima, mida ma suudan.

Ja vaatamata kõigele sellele ei ole ma üldse mitte kõige õnnetum inimene. Mul on palju, mille üle olla tänulik.

Aga täna, sõbrapäeval mõtlen ma teile ning soovin teile sõbralikku päeva!

Aasta on keeranud lehekülje! Iga aasta ootan ma seda hetke, et saaks puhtalt lehelt alustada. Sel aastal pole mul aega olnud mõelda puhastele lehtedele, uutele algustele. Aga kindlasti olen päris rõõmus, et 2009. aastanumbrist on saanud 2010. Lihtsalt möödnud aastanumbri sees oli liiga palju kurbust. Soovin, et uus aasta tooks endaga kaasa rohkem rõõmuhetki!

Vana aasta lõpp kulges kähku ja töiselt. Viimased paar päeva olen ma koristanud ja sättinud, tolmutanud ja tuuseldanud, pesnud ja silunud! Pole mu majapidamises kappi või riiulit, mida ma läbi ei oleks käinud! Isegi vaip sai vaibapuhastajaga üle käidud ning aknad pestud. Kõik ikka selleks, et näidata umbes 6 tunni pärast saabuvale emale, kui tubli tütre ta üles kasvatanud

Ma tõesti loodan, et ta pikk reis kulgeb kenasti ning ta jaksab ilma piinadeta need pikad tunnid lennukis ära olla. Frankfurdis sai ta ilusti lennukit vahetatud. Kuigi olin talle ratastooli tellinud, et võtta talt ära see lennukivahetuse pabin, siis kuuldavasti oli tal vastas ainult ratastool, aga keegi kes seda lükkaks välja ei ilmunudki ning emal tuli ise tee leida uude väravasse. Ja ta sai sellega väga hästi tõenäoliselt hakkama, sest telefonis ütles mulle: "No järgmine kord ma tean". Tundub, et see ei jää tal ka viimaseks korraks!

Siin aga siis lubatud toa pilt.

Voodile tegin peale uue katte, sest originaal oli selline kassikuse valge ja väga määrduv. Samuti õmblesin patjadele uued katted. Meie suurim probleem oli see otsasein. Riiul varjab ära seinas olevad torud ja pesumasina ühenduskohad. See riiulisein sai selline nagu ta sai tänu Harryle. Meil oli 3 IKEA riiulit. Originaalis oli plaanis kasutada vaid kahte. Aga siis Harry omaalgatuslikult lõikas kolmanda riiuli pooleks. Sujuvalt siis nendest poolikutest riiulitest emale nö. öökapp. Seinast seina ülemine riiul oli minu idee ning sain sinna peale oma orhidee kasvanuse panna

Siin siis vaadet tuppa köögist. Privaatsuse huvides saab ema sulgeda ruloo ja ka klaasukse sulgeda.

On jäänud veel mõned tunnid!

Head uut teile kõigile!

Ma olen traditsioonide inimene. Armsaim traditsioon on jõuluõhtu. Juba 5. aastat saame me kokku kesklinna Pershing Square’i väliuisuväljal Kristi ja Kalmeriga. Oluliseim osa sellest ettevõtmisest on hõõgveini ja tee termos ning snäkid.

Õhtuhämaruses süüdatakse tuled (mis on palmipuudele kinnitatud), uisuväljalt kõlab jõulumuusika ning õhkub jää külma kargust. Ja nii tuleb jõulutunne, mis minusugusele seostub vaid lume ja tähesäraga.

Sel aastal olid uisuväljal ka Maria ja Indrek – eesti noored, kellele Eesti Maja jõulupeol mainisin, et on olemas uisuväli ja jõulutunne. Ja täiesti loomulikult sulandusid nad meie seltskonda. Nemad ei olnud ainukesed eestlased, kes jõulutunnet uiusväljale otsima tulid! Nimelt oli seal veel üks perekond, kes oli teel Eestist Hawaiile puhkusele ning veetsid vahemaandumise öö Los Angeleses. No ilma naljata – kui igast sadamast võib leida ühe eestlase, siis igalt liuväljalt võib leida vähemalt 2 eestlast

Ja sujuvalt kutsusime ka noored meie jõululaua taha, sest nagu ikka… jõulutoitu jagub ju kõigile! Kõik oli imemaitsev: jõuluvorst ja kapsas, liha tuli nii hõrk ja pehme. Laual oli pohlamoos tõelistest pohladest ning minu kõrvitsasalat. Magustoiduks ahjuõun jäätisega.

Kui jõuluraod nauditud, siis mägisime seltskondlikke Wii mänge ning see oli tõeliselt lõbus ja vahva… ning sportlik Olid vahvad jõulud! Loodan sama sulle! Head vana aasta lõppu!

Ema saabub mõne päeva pärast…

Kahjuks sel aastal jõulukiri puudub. Ajanappus? Mõttehälve? Tujutõke? Vaimuvaesus? Eks üks ja mitu asja korraga!  Minu jõulukiri on see blogi läbi aasta!

Kuid olgu see jõuluaeg kõigile teile ilus ja õnnelik, rõõmus ja kaunis! Mul oli vist pirarkookide meeletust küpsetamisest ja kaunistamisest kasu – jõulutunne ilma poodide ja kingitusteta on parim! Aga soovid selle eest siiramad ja südamest tulevamad!

HÄID PÜHI TEILE KÕIGILE!

Üritan kuidagi olla. Aga jõulutunne on visa tulema. Laupäeva hommikul vorpisin umbes 5 naela piparkooke teha.  Aga jõulutunne ikka ei tulnud. Kaunistasin piparkoogid ja miskit nagu kobistas… Kui nii jätkan, siis neljapäevaks peaks pühad kohal olema. Ja tainast jagub veel kapis küllaga. Eks ma oma päevad piparkookidega täidan. Jagub kõigile! Tule ainult järgi!

Paar päeva on Harry juba itsitanud. Ma pinnisin talt ikka välja, et mis pärast ta irvitab. See on küll saladus, aga ma lihtsalt ei suuda naeru ka ise pidada. Tegelikult tahaks aga nutta!

Lugu selline, et Harry isa oli küsinud Harry käest, et mis Leila jõuludeks soovib. Mina tahtvat sheifi Jah, mainisin seda Harryle, et me peaksime muretsema elamisse sheifi, kuhu passid panna, sest muud väärtuslikku meil ei ole. Mina otsisin sellist pisikest. Harryle hakkas aga sheifi mõte väga meeldima ning kui Targetis või Home Depos käisime, siis tema polnud selliste pisikestega üldse rahul. Tema tahtis ikka sellist, mis vist killadi kolladi kinni saab panna ja on hästi raske. Tema hasardi peale ehmusin ma ära ning ma ei tahtnud enam sheifi.

Trehvas aga nii, et just järgmisel päeval oli Harry saanud emaili küsimusega, et mida mulle. Nii oligi ta sheifi idee välja käinud isale. Ja eile olla pakk töö juurde saabunud.

Harry ei olnud kindel, kas see tema autosse mahub! Kas nüüd nutta või naerda?

Aga üks on kindel – meil saab olema suuuuuur sheif! With bells and whistles!

Mina ei teagi, miks me seda just niimoodi kutsume. Aga kutsume seda detsembri alguse üritust just nõnda juba oma 10 aastat. Ja eranditult on Pikkujoulu olnud alati Helena juures.

Sel aastal läks aga natuke teisiti ning kolisime verivorstidega minu juurde. Kartsin küll, et  ehk on liiga palju ja pingeline, kui ühel päeval kaks üritust. Oli ju jõululaat hommikul ja siis Pikkujoulu pärastlõunal. Aga kõik sujus ilusti. Mis nii viga, kui toidud tuuakse koju kätte ning minu asi oli vaid muretseda, et laud oleks keset tuba ning ahi soe.

Nagu tavaliselt on pikkujoulude söögilaual jõulutoit. Proovisime ära verivorstid, mis said tehtud siis meie oma vorstivabrikus. Kliki siia! Laual oli praekapsas, kõrvits, kartul, jõhvikamoos. Snäki laual suitsutatud soolapekk, kartulisalat, heeringas hapukoorega ja pasteet.

Mina ise pilte ei teinud ning pildid on Dianalt.

Pikkujoululised

Nagu mainisin, ei hakka sel aastal kuusetama. Küll aga on hõbedane ja karrrane jõulumeeleolu

Maitsev ja kaunis küpsisetort

Vedasin laua keset tuba ning nii saigi suur juturing

Harry tegi kaminatausta

Nagu viimastel aastatel tavaks on meil ka nn. Valge Elevandi kingijagamine. Ma olen tõenäoliselt seda enne ka seletanud. Lühidalt: keegi poodi ei pea kingi järgi minema, sest meil on kodus alati midagi nö. kingiriiulil, või on mõni kink meil endal kasutult seismas. See tuleb ära pakkida kaunilt ja siis numbrite järjekorras hakatakse võtma kinke. Neid saab ka varastada. Igal aastal on oma popimad ja mitte popimad kingid, aga nalja saab alati.

Sel aastal oli naljakaim kink tehis rinnad ning popim kink oli Kati Murutari raamat.

Mina panin käiku pulmadeks saadud "kristallist" sekseri, mis ei ole leidnud mul 10 aastat kasutust. Ja oli veel kastis. Eks näis, kas uues majapidamises leiab see kasutust, võib tuleb tagurpidi tagasi. Jah, nii mõnigi toob eelmisel aastal toodud kingi tagasi. Nii on meil mitu aastat ringelnud K-tähe kett. Kipub tagasi tulema, keegi millegipärast ei taha teda kaela panna

Kingijagamine

Oli väga tore õhtu!

Aeg, see lendab! Või lendame meie! Mul on november olnud Dream Dinner’is kohe väga-väga tihe. Kui tavaliselt olen seal käinud vaid 2 korda nädalas, siis vahepeal läks asi päris tihedaks. Meie bossud olid mõlemad ärireisil ning lisaks sellele veel kaks töölist olid ära. Nii oligi 4 inimese peal 8 inimese töö!

Siis tulid tänupühad! Mu lemmikud. Seekord olime kodused ning kalkuni asemel valmis meil kala! Ja külas olid Kristi-Kalmer ning naabrinaine Helle.

Algamas on kapsanädal. Laupäeval on jõululaat. Minult on tellitud 30 purki praekapsast, 30 pruki mulgikapsast, kuskil 15 purki suppi, umbes 27 purki kõrvitsasalatit ning 33 naela piparkoogi tainast.

Alustasin vaikselt kapsastega ja tainaga. Tänu mu tainamasinale on seda päris lihtne teha! Praekapsas on kõige kulukam ja aeglasem. Hinnad on mul aga stabiilselt 4 dollarit kõige eest. St. nii kõrvitsapurk, hapukapsapurk, kui nael tainast.

Lähme laadale!

Ahjaa, vahepeal on peaaegu valmis saanud ka ema tuba. Värvitud ning voodi sees, uus lamp ning Harry meistriteos riiulite näol. Aga pildid sellest kunagi hiljem, sest ei ole lõplikult valmis. On vaja padjakatteid ja voodikatteid jne.

Ja palju aega võtab ära ka Eesti Kooli jõulutervituse tegemine. Nimekirjad, laste pildid – need on kõik vaja ilusti neljale leheküljele ära mahutada.

Tuleb kiire nädal!

Halloween. Pole ma õppinud sellest pühast siin lugu pidama. Meenutan heldimusega mardi- ja kadripäeva, mil sai ikka neist päevist täielik production tehtud. Kostüümid ja programmid. Eks siingi lapsed on ärevuses ja mõtlevad juba varakult, et kes nad tahavad olla, aga ma ei suuda seda üldse samastada ja jätab ükskõikseks.

Helena oma temaatiliselt dekoreeritud maja ees

Mitu Halloweeni olen käinud Helena juures. Ka seekord kutsus Helena mind nö. kommiärisse. Mida see Trick or Treat’itamine  siis tähendab? Lapsed panevad küstüümid selga, kätte plastikust kõrvits või kotike ning käivad majade uste taga ja hüüavad Trick or Treat (vemp või maiustus – et kui kommi anda ei ole, siis lapsed "saavad tigedaks" ja teevad  vembu)! Paned nendele kotti portsu komme ja edasi nad lähevadki. Kirjutamata reegel on, et nende majade ustele ei koputata, kellel Halloweeni dekoratsioone väljas ei ole.

Siin Helena annab lastele kommi. Jälgige, kui suur on selle väikse poisu kommikott.

Siin on Tommy oma klassikaaslasega. On teine Red Ninja (kestooveelon?)

Sellel ajal, kui Helena poisid läksid oma sõpradega tänavale kommiringile, jäime me koju ning ulatasime komme välja.

Isegi mina sain endale kostüümi. Jänesekõrvad. Lapsi käis säänseid ja määnseid. Mõned olid hästi vahvates kostüümides ning mõni oli täitsa tavaliselt riides ning plastikkotiga. Komme hankimas!

Käisime ka naabermaja nn. kummitustemajas. Naabrid olid teinud oma suures eeskojas sellise jubeduste maja. Meile tulid tänaval vastu mingid noored, kes ütlesid, et pole üldse õudne. Ning julgelt me sinna majja astusimegi! Esimese hooga polnudki nagu midagi. Seisis seal üks jube kostüümis lõust, kes hoidis käes peaajusid ning silmamune – ma natuke karjusin, aga mõtlesin, et polegi nii hull. Aga siis läks lahti…

Helena just jõudis osutada näpuga ühele pingil istuvale kujule, et vaat kui tõetruu… kui see "kuju" püsti hüppas ja muidugi, mina karjusin, et tänav kajas. Edasi ma ei julgenud kuidagi end enam liigutada. Ja see peaajusid hoidev koletis koguaeg surus end mu kõrvale. Siis oli põrandal käpukil üks kuju, mis tundus, et on kuju, aga keegi kuskilt sositas, et see haarab jalast ja hoidsin kaugele… Igatahes, selline adrenaliini tõus ja elevus ning lõbusalt hirmunud olemisega me sealt välja tulime. Hakkasin Helenale midagi ütlema, arvates, et ta on minu kõrval, kuid avastasin end väljas tänava peal  hoopis selle peaajudega koletise kõrval. See oli mind jälitanud ning kõndis truult minu kannul. Ma muidugi jälle ehmusin! Nalja kui palju. Neil ja meil! Ja tore oli! Ja minu kiljatused – need kostuvad ikka kaugele!

Kommi tuli küsima ka selline pikk "koletis"

Kui lapsed oma tänavaringilt tagasi tulid, siis ronisime autosse ning sõitsime läheduses asuvale tänavale, kus vist terve aasta elatakse Halloweeni nimel. Majad olid kaunistatud ja ehitud kõige jubedamal moel. Maja ees olid surnuaiad, luukered, vaimud, nõiad jne. Appi! Missugune vaev ja töö see neile on! Ja pärast selle maha võtmine. 

No igatahes oli väga tore õhtu! Ja see kummituste maja jääb pikaks ajaks mind kummitama.

Aa, olgu öeldud, et väikseid lapsi sinna sisse ei lastud! Ja ega nad tahtnudki minna, sest nad teadsid mis neid sael ees ootab.

Kõrvalolev pikk mees oli äge. Lapsed rääkisid temaga nii kõrgele üles vaadates, aga hääl tuli kõhu pealt

Selle alumisel pildil maja hoovis on peale atribuutika ka veel projektor ja katusel ekraan (pildi ülemises osas vaevalt aimatav) ning seal näidati jubedaid kollifilme! Rahvas oli tänava peal ning vahtis silm punnis!

Mina nende naaber küll ei taha olla

Kellegi hoovis rippus puu otsas sääne värk

 Surnuaed hoovis

Halloweeni meenutus aastast 2004 on siin!

Olen elanud väga vaikset elukest. Ei püüdlegi nagu elutakti muutma. Hetkel. See on kindlasti omamoodi kevadväsimus. Hea ettekääne vähemalt!

Eile saatsin siis niipalju korda, et tegin pashat ja ühe salati, mille täna külla kaasa võtan. Samuti vedasin Harry kööki, et teeme nüüd ikka koos ilusaid sibulakoore-mune. Tuligi jalgu vedades kööki, aga siis läks hasarti!

Mäletate, vanasti sai kasutatud lisaks sibulakoortele ka riidevärve? Nüüd lähen mina nii lihtsavastupanu teed kui võimalik! Ei mingeid marlisid, lõngu, niite või kes teab mida! Teen parajad jtükid fooliumist ja voilaaa! kärts kokku ning mure murtud! Ja nii on ka lastega kerge teha

Seekord kasutasime lisaks sibulakoortele ka pastat ja kaerahelbeid. Kaerahelbed ei jätnud vist mingit erilist märki, küll aga pasta. Millegipärast seekord sibulakoorte muster ei tulnud eriti esile.

Järgmiseks korraks soovitused nii endale kui teistele:

1. foolium peaks olema õhemat sorti, mitte heavy duty
2. kastaksin muna märjaks enne sibulakoorde asetamist
3. teeksin paar augukest sukavarda või nõelaga foolimile

Siin on siis meie munad:

Just nii lihtsalt see asi käibki!

Meie pühademunad!

Munadepühadeks olime kutsutud õhtusöögile ja munajahile tuttavate poole. Külakostiks tegin pashat ning kolme kihi salatit. Armastan seda salatit väga. Mulle meeldib selle salati üllatusmoment, niipalju erinevaid maitseid ja tekstuuri: porgandi ja rosina kooslus, pähkel ja peet ning loomulikult teravust tekitav juust küüslauguga! Vahele majoneesi. Nämm!

Pashat olen tavaliselt teinud umbes-täpselt ja seganud kokku mis kodus on: kohupiim, rosinad, kuivatatud puuviljad, shokolaadi, küpsiseid jne. Seekord järgisin retsepti ning tegin läbi keedetud pashat. Tuli väga hea. Maitsjad kiitsid nii salatit kui ka pashat!

Juba aastaid oleme traditsiooniliselt käinud Harry sõprade pool. Traditsiooniliselt on alati seal ka nn. munajaht. Ja kes kogub kõige rohkem neid plastmassimune, saab auhinna. Ja iga kord suhtun ma sellesse, et Äh, ma ei viitsi! Kuid siis tuleb hasart. Mune oli palju ja neid andis otsida ja leida! Hurraaa! Mina võitsin!

Võidu tõi mulle väike sohimäng. Harry vabatahtlikult-sunniviisiliselt andis osa oma saagist mulle.

HÄID PÜHI TEILE KÕIGILE!