Halloween. Pole ma õppinud sellest pühast siin lugu pidama. Meenutan heldimusega mardi- ja kadripäeva, mil sai ikka neist päevist täielik production tehtud. Kostüümid ja programmid. Eks siingi lapsed on ärevuses ja mõtlevad juba varakult, et kes nad tahavad olla, aga ma ei suuda seda üldse samastada ja jätab ükskõikseks.
Helena oma temaatiliselt dekoreeritud maja ees
Mitu Halloweeni olen käinud Helena juures. Ka seekord kutsus Helena mind nö. kommiärisse. Mida see Trick or Treat’itamine siis tähendab? Lapsed panevad küstüümid selga, kätte plastikust kõrvits või kotike ning käivad majade uste taga ja hüüavad Trick or Treat (vemp või maiustus – et kui kommi anda ei ole, siis lapsed "saavad tigedaks" ja teevad vembu)! Paned nendele kotti portsu komme ja edasi nad lähevadki. Kirjutamata reegel on, et nende majade ustele ei koputata, kellel Halloweeni dekoratsioone väljas ei ole.
Siin Helena annab lastele kommi. Jälgige, kui suur on selle väikse poisu kommikott.
Siin on Tommy oma klassikaaslasega. On teine Red Ninja (kestooveelon?)
Sellel ajal, kui Helena poisid läksid oma sõpradega tänavale kommiringile, jäime me koju ning ulatasime komme välja.
Isegi mina sain endale kostüümi. Jänesekõrvad. Lapsi käis säänseid ja määnseid. Mõned olid hästi vahvates kostüümides ning mõni oli täitsa tavaliselt riides ning plastikkotiga. Komme hankimas!
Käisime ka naabermaja nn. kummitustemajas. Naabrid olid teinud oma suures eeskojas sellise jubeduste maja. Meile tulid tänaval vastu mingid noored, kes ütlesid, et pole üldse õudne. Ning julgelt me sinna majja astusimegi! Esimese hooga polnudki nagu midagi. Seisis seal üks jube kostüümis lõust, kes hoidis käes peaajusid ning silmamune – ma natuke karjusin, aga mõtlesin, et polegi nii hull. Aga siis läks lahti…
Helena just jõudis osutada näpuga ühele pingil istuvale kujule, et vaat kui tõetruu… kui see "kuju" püsti hüppas ja muidugi, mina karjusin, et tänav kajas. Edasi ma ei julgenud kuidagi end enam liigutada. Ja see peaajusid hoidev koletis koguaeg surus end mu kõrvale. Siis oli põrandal käpukil üks kuju, mis tundus, et on kuju, aga keegi kuskilt sositas, et see haarab jalast ja hoidsin kaugele… Igatahes, selline adrenaliini tõus ja elevus ning lõbusalt hirmunud olemisega me sealt välja tulime. Hakkasin Helenale midagi ütlema, arvates, et ta on minu kõrval, kuid avastasin end väljas tänava peal hoopis selle peaajudega koletise kõrval. See oli mind jälitanud ning kõndis truult minu kannul. Ma muidugi jälle ehmusin! Nalja kui palju. Neil ja meil! Ja tore oli! Ja minu kiljatused – need kostuvad ikka kaugele!
Kommi tuli küsima ka selline pikk "koletis"
Kui lapsed oma tänavaringilt tagasi tulid, siis ronisime autosse ning sõitsime läheduses asuvale tänavale, kus vist terve aasta elatakse Halloweeni nimel. Majad olid kaunistatud ja ehitud kõige jubedamal moel. Maja ees olid surnuaiad, luukered, vaimud, nõiad jne. Appi! Missugune vaev ja töö see neile on! Ja pärast selle maha võtmine.
No igatahes oli väga tore õhtu! Ja see kummituste maja jääb pikaks ajaks mind kummitama.
Aa, olgu öeldud, et väikseid lapsi sinna sisse ei lastud! Ja ega nad tahtnudki minna, sest nad teadsid mis neid sael ees ootab.
Kõrvalolev pikk mees oli äge. Lapsed rääkisid temaga nii kõrgele üles vaadates, aga hääl tuli kõhu pealt 
Selle alumisel pildil maja hoovis on peale atribuutika ka veel projektor ja katusel ekraan (pildi ülemises osas vaevalt aimatav) ning seal näidati jubedaid kollifilme! Rahvas oli tänava peal ning vahtis silm punnis!
Mina nende naaber küll ei taha olla
Kellegi hoovis rippus puu otsas sääne värk
Surnuaed hoovis
Halloweeni meenutus aastast 2004 on siin!
selliste pisikestega üldse rahul. Tema tahtis ikka sellist, mis vist killadi kolladi kinni saab panna ja on hästi raske. Tema hasardi peale ehmusin ma ära ning ma ei tahtnud enam sheifi.
Nagu viimastel aastatel tavaks on meil ka nn. Valge Elevandi kingijagamine. Ma olen tõenäoliselt seda enne ka seletanud. Lühidalt: keegi poodi ei pea kingi järgi minema, sest meil on kodus alati midagi nö. kingiriiulil, või on mõni kink meil endal kasutult seismas. See tuleb ära pakkida kaunilt ja siis numbrite järjekorras hakatakse võtma kinke. Neid saab ka varastada. Igal aastal on oma popimad ja mitte popimad kingid, aga nalja saab alati.
Munadepühadeks olime kutsutud õhtusöögile ja munajahile tuttavate poole. Külakostiks tegin pashat ning kolme kihi salatit. Armastan seda salatit väga. Mulle meeldib selle salati üllatusmoment, niipalju erinevaid maitseid ja tekstuuri: porgandi ja rosina kooslus, pähkel ja peet ning loomulikult teravust tekitav juust küüslauguga! Vahele majoneesi. Nämm!
