TEATERIJUTTU SIIT JA SEALT

Bloged in lõbus,reiz,reizilennuk,teater,tervis by lennuk Sunday May 4, 2008

Juba mõned kuud olime teatrirahvaga oodanud Lakewoodi reisi. Umbes 3 aastat tagasi käisime seal Patuoinaga ning vastuvõtt oli niivõrd soe, et lihtsalt tahtsime seda uuesti kogeda.

Nii kui klassiekskursioonil… Peaaegu terve trupp lendas koos. Selle tõttu kulges pikk lendki seltskonnaga päris kähku.

Reisi eesmärk ainuüksi oli teater ja selle lühikese nädalavahetusega ei jõuagi midagi muud. Saime tunda tõelist Eesti kevadet, näha hiirekõrvu, kogeda tuult ja külma…. Sellist, mida meil siin Kalifornias naljalt ei anta.

Etendus toimus laupäeval kell 3 pärastlõunal. Viimase hetkeni õppisime veel lava tundma. Dekoratsioonid olid kokku klopsitud päris suvaliselt ja kogutud siit ja sealt. Lõpppilt arvan, et oli ok.

Kõige hullem oli see, et mul polnud närvi üldse sees. See ei ole üldse tegelikult hea. Ma ei jõudnud oodata, millal lavale ükskord saab! Proovidest oli siibris, tahtsin lavale! Tahtsin seda tõelist närvikõdi!

Toivo ja Asta diivanil möllamas

Galeriiomanik Sylvia Veelmann oma tütre Astaga

Reporter on kohal! Ja artikkel läheb daamide zhurnaali.

Kolmas vaatus – unenägu

Peale etendust

Meie teatritrupp Lakewoodis

Vahetult enne lavale minekut tuli lõpuks ka närv sisse. Ja see oli hea! Enda näitlemisega jäin ma enam vähem rahule. On olnud paremaid momente, aga kokkuvõttes tuli kõik ilusti välja ja midagi ei läinud meelest. Paar huvitavat viperust…

Lavale oli unustatud panna üks väike lauake, kuhu nii mina kui ka Härra Rebane oma jooke vahetevahel asetame. See tekitas paraja segaduse, sest kui ma surusin Rebase diivanile istuma, polnud tal oma bokaali kuskile panna. Ma olen päris uhke meie improvisatsiooni peale, mille me selle väikese lavaapsu tõttu korraldasime. Meie improvisatsioon teenis ära publiku naeru.

Teine lavaline segadus oli… mul! Kolmas vaatus on 5-minutilise unenäo lavastamine. Peale seda lähevad korraks kaardinad ette ning korrastatakse lava ning neljas vaatus võib alata. Minul on aga selle aja jooksul päris palju teha. Kõigepealt tuleb mul unenäo vaatuseks üles tupitud soeng kuidagi alla saada ning siis neljandaks vaatuseks suled pähe saada. Mul on ka enne aega natuke väheks jäänud, aga seekord oli küll tõeline oht, et ma õigeks ajaks riietusruumist tagasi ei jõua. Kuulen kuidas Hr. Paadimeister ja Hr. Rebane teevad remarke, mis on minule vihjeks, et nüüd kohe lahkub Rebane ning minul aeg sisse minna. Aga ma jõudsin, aga vist ähkisin ja puhkisin isegi veel lavale jõudes.

Laupäeva õhtul pidutsesime kõigepealt Lakewoodi Eesti Majas ning jätaksime poole hommikuni Jüri sviidis, süües suurepäraseid snäkke ning mekkides Saku õlut. Ning Helena sai lõpuks kasutada oma malevas õpitud oskust õllepudeli avamisel. Sest meil ei olnud avajat!

Tahan veel lavale!

Saatsin siin nii mõningatele etenduse Kihluse video. Kas vaatasite? Ah?

Kohe peale Lakewoodi reisi oli Los Angelese Eesti Majas võimalik näha tõelist teatrit. Ei mingit amatöörsust, vaid tõelist proffesionalismi. Etendus Mart Kivastiku "Sõdur", mis põhines Johann Laidoneri vanglaaastatele. Ain Lutsepp Laidonerina ning Roman Baskin oli sõdur. Tükk oli tõsine ja karm, kuid absoluutselt vaatamist ja kaasaelmasit väärt.

Muideks, ema kootud punane vaip läks lavadekoratsioonina raskelt loosi. Korraks tekkis küll mul mure, et äkki venitab mu vaiba liiga ära, sest mingi hetk Sõdur tiris vaibal lamavat Laidoneri. Siin siis pildivalik:

Lava ja laval on minu ema kootud vaip!

 Peale etendust "hängimas"

JÜRI JUUBEL

Bloged in pidu,reizilennuk,sünnipäev,teater by lennuk Monday March 3, 2008

Jüri sai 70. aastat  vanaks ning teatrirahvas otsustas seda tähistada üllatussünnipäevaga. Olen teatriga seotud olnud 1997ndast aastast ning just sedapalju tunnen ma Jürit. Oleme koos mänginud Matildat ja Ludvigut ning ühes etenduses lõime armusuhet (näidendis ikka).

Meie teatrit on kenasti koos hoidnud söök. Pere kes sööb koos, püsib ka koos! Ja Jüri on alati pakkunud meile suurepäraseid sööke ning häid veine. Seda enam kulus talle üks korralik üllatus ära.

Peale sünnipäevalaua valmistasime tüdrukutega ette ka laulunumbri. Kuna meile aastavahetuse riided väga meeldisid, siis üritasime leida midagi mis sobiks meie kostüümidega. Ei tea kas panime täkkesse, aga valisime kaks laulu. Kõigepealt hoogne "Meie, me pole enam väikesed" ning siis romantiline "Sulle kõik nüüd ütlen". Seda viimast saate Anne Veski esituses kuulata siit!

Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad olnud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!
Refr. Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
:,:ja meie laulda kõik laulmata lood.:,:
Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!
Refr. Las jääda meile …
Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

 

KIHLUS

Bloged in eesti elu,reizilennuk,teater by lennuk Wednesday October 3, 2007

Kes? Kus? Kuna? On kindlasti esimene mõte!

Ma räägin meie "Kihlusest". Teatrist, noh! Seda sai siis vormitud,  volditud, töödeldud umbes poolteist aastat! Kellel teist oleks soovi iga jumala pühapäeva pärastlõuna kokku saada ja oma 5 tundi veeta teatrilaval? Selliseid hulle oli sedakorda umbes 10. 7 näitlejat, üks etteütleja, näitejuht ja teatri direktor.

Muidu ei olekski vast olnud eriliselt raske ja pingeline, aga et oma osa tahtis nädalavahetusetel saada ka LEP, siis mu nädalavahetuse graafik oli järgmine: reede õhtul rahvatantsu harjutus, laupäeva hommik ja pärastlõuna möödus LEP’i juhatuse koosolekul ja pühapäeval siis teatriproov. See kõik jättis kodust hetke ning relaximisaega väga vähe. Sest sinna nende asjalike asjade vahele pidi veel üht koma teist asjalikku mahtuma.

Olgu öeldud, et meie esietendus, 10. augustil, 2007, Lääneranniku Eesti Päevade raames, läks täissaalile ning võeti väga hästi vastu! Kordusetendus toimus 16. septembril, 2007 Los Angelese Eesti Majas, kuhu kogunes vaatama päris suur hulk rahvast. Ma ei teagi mis see lõplik piletite arv oli, aga kuulsin number 60-t jutust läbi käivat. Mis on väga hea saavutus siin Los Angeleses!

Oi, kuidas mulle meeldib laval! Teate, see hetk, kui lavale lähed – närvikõdi sees, see on selline ülim tunne! Teatriorgasm!

Vaatamata tihedale harjutusprogrammile – tahaks jälle proovidele!

Meist kirjutati "Vaba Eesti Sõnas" paar korda. (kuna eesti.us serverit vahetame, siis artikleid saad lugeda hoopis siit!) Siin artikkel Lääneranniku Eesti Päevade etendusest ja siin kriitiline kiidulaul meie Eesti Maja kordusetendusest. Aga siin saate osa meie pooleteise aasta pikkusest perjoodist – proovidest, sünnipäevadest, nö. argipäevast. Aga mõned pildid (kahjuks vaid mõned) ka peaproovist teatrilaval.

Selle aja sisse mahtus ka selline tähtsündmus nagu lapse sünd. Helena jõudis selle viimase pooleteise aasta jooksul olla lapseootel ja sünnitada ning laps jõudis selle perioodi jooksul õppida kõndima. Luukas on siis "Kihluse", aga Tommi (Helena vanem poeg) on "Patuoina" (eelmine etendus) laps. Mõlemad poisid käisid emaga proovides kaasas. Kasvanud nö. kulisside taga, käest kätte. Kuigi poisid olid vaiksed ja suht iseseisvad, siis ikka tuli hetki ette, kui võimutses jonn, või mõnel väiksel mehel tuli ema igatsus just siis, kui ema oli laval. Kui keegi pidama neid ei saanud, siis ühtäkki olid nad "laval", emal püksisäärest kinni. Aga sellest ei lastud häirida, harjutus läks edasi. Nii et selles suhtes oleme täitsa karastunud, et mingi köhatus või liigutus publiku sees meid endast välja ei aja. Seda tahtsingi öelda!

21 queries. 0.698 seconds.
Powered by Wordpress
Reizilennuk Vol 1.